Otse põhisisu juurde

Perth-Cairns Virgin Australiaga

Eile otsustasin oma ülipika resümee optimaalseks nühkida ja saata see paari kohta. Pesin juba köögiseinad ära, koera juustud, mis haisesid räigelt (kas teadiste, et koertel võivad ka jalad haisema hakata, kuigi nad sokke ja kingi ei kanna?), suurpuhastus kappides on ka poole peal, teen täna koerale paar mänguasja vanadest linadest, rohin aia ära ja vean kihla, et esmaspäeval pole midagi teha. 

Ahjaa, 40 lehekülge 50 varjundist veel "teha", mille lugemisega ma lennukis alustasin. Ma ei saa aru, kuidas sel veel kaks raamatut on? Seal pole ju mingit lugugi, ma võin ka sellistest seksuaalsetest kogemustest 500 lehekülge kokku kirjutada. Aga ma nüüd saan aru, mis mõju see raamat naistele avaldab - lihtsalt ajab teatud kohtades ihu imelikuks ja paneb oma meest rohkem tahtma. Elavdab fantaasiat. Puhkuse ajal on selline elavdaja väga asja ette, loed mingit lõiku ja ronid mehega koos duši alla, et ise järgi proovida. 

Kui nüüd meie Cairnsi juttude juurde tulla, siis peab mainima, et kuigi oleme Aasias jumal teab, mis kohtades käinud ja üritanud seda mitmekülgset paradiisi leida ( kireva vee-eluga, valgete randadega, troopiliste vihmametsade ja lõunamaist elustiili elavate kohalikega), siis ma ei saa aru, miks me kohe Austraalias Queenslandi ei reisinud? 

Arusaadav muidugi, et seljakotirändurina sellist pappi ei olnud aastaid tagasi võtta ja mõtlesid koguaeg mingitele puhkuse säästuversioonidele ja lõpuks avastasidki end Balil 10 dollari pärast kohalikuga kaklemast. Sisuliselt on kõik Aasia puhkused pärast kõiki tüngasaamisi ja ülemaksmisi sama palju maksma läinud, Austraalias saad lihtsalt selle raha eest arvestatavat kvaliteeti ja valge inimese kombel asju ajada. Ehk tõeliselt puhata. 

Aasia üldse enam ei tõmba! Nüüd võtame suuna ida suunas, Vaikse ookeani saari on lihtsalt nii palju ja Austraalia idakallas täiesti nägemata ja elu liiga lühike! BBC South Pacificust nägime, et mida kaugemal mandritest, seda vähem looma- ja taimeliike saarel on ja seda igavam saar, aga kui nüüd aus olla, siis Suure Vallrahu erinevate kalade rohkus ajaski pea ringi käima ja maailma vanimates ning sügavamates vihmametsades on ka mustmiljon erinevat iidset sääseliiki, kes tahaksid sinu eksootilist verd oma terava ninnuga proovida.

Meie seiklus seekord algas juba Perthis. See on tõeline katsumus - reede õhtul metropoli piirkonnas takso saada. Helistasime esimest korda luigetaksosse, öeldi nagu ikka, esimene vaba tuleb. Keegi mingit selgitust ei tahtnud, kuhu ja kui kiire sellega on. 50 minutit hiljem ei olnud ikka veel ühtegi "esimest vaba olnud", helistasime teist korda. Dispetšer ütles, et üks on meie poole teel, viie minuti sõidutee kaugusel. Kohendasime riideid, võtsime kotid selga, 20 minutit hiljem ei olnud viie minuti kaugusel olnud takso ikka kohal. 

Krt küll, lennuk läheb juba tunni aja pärast ja sellises tempos võime oma taksot homse hommikuni oodata. Helistasime kolmandat korda, ütlesime, et kui te olete nii ebakindlad, siis peame mingi teistsuguse transpordi lennujaama leidma, sest muidu jääme lennukist maha. Ah, lähete lennujaama? Takso on kolme minuti pärast kohal. Tellitud takso jõudis vist 5 minuti pärast meie aadressile. Onkel tegi meile veel "tunne meie piirkonda ja kohalikke ringteid" tuuri, muidu oleksimegi ju ainult 20 dollarit 8 km pikkuse sõidu eest maksnud, kes see puhkusel, siis raha loeb ja tulemuseks jõudsime normaalselt lennuki peale. 



Reedene lennuk Perthist Brisbane oli suur ja mugav A330, Andres oskab mingite välitunnuste põhjal kohe öelda, mis mudel on, kas on bojeng või airpuss, kui on suur, siis ta silmad lähevad niimoodi õnnest ja rõõmust särama! Suur linnuke oli puupüsti täis - mahutas ligemale 300 Lääne-Austraalias töötavat kaevurit, kolm äriklassis sõitvat bisnesmäni ja meid kaks. 

Oleks ma teadnud, et lennuki peal on selline dress code, oleks oma veninud kodustes koerakarvu täis dressipükstes ja Kmarti 6-dollaristes karvastes sussides tulnud, millel pool talda juba lahti. Valisin veel mida selga panna! Pole üldse oluline, ma ütlen. Naisterahvas, kes minu kõrval keskmises reas istus, oli  endale küll uhked elektroonilised lahendused ostnud, aga pidžaamakostüümis ja toasussides lennuki peale tulnud. Hiljem Brisbane lennujaamas nähtud inimesi Perthi lennujaamas nähtud inimestega võrreldes, tõdesime, et Lääne-Austraalia on ikka tõeline kauboi-preeria. Kus on teie maitse, inimesed? 

Olime umbes pool tundi lennukis olnud, kui mu parem pool kangeks jääma, surisema ning valutama ja olime just abikaasaga pardaajakirjast sellest trombi/klombi ohust lugenud, eriti kui sa veel rase ka, ega see nüüd tulemata jää. Olles seda tüüpi inimene, kes kriitilises olukorras arvestab igaks juhuks kõige mustema stsenaariumiga, pooluniselt visualiseerisin arste minu parema jala ümber askeldamas ja seda ära amputeerimas, mõtlesin, et nii kergelt ma alla ei anna ja palusin Andresel minu sääri näpistada, katsuda ning natuke elavaks peksta. Nii me peksimegi seal minu jalgu, terve lennuk õndsalt ja magusalt magamas. Kõrvaklappides taustaks mängis see lugu: 



Andres jõi Virgini poolt pakutud veini ja mängis pokkerit, mis tal viga, mina käisin iga poole tunni aja tagant kitsas kabiinikeses ennast kergendamas ja katsusin võimalikult elavalt ja tantsides kõndida, et oma konte elavdada. Kui läänest itta lendasime neli tundi ja midagi peale, siis tagasi, vastupidises suunas lendasime peaaegu kuus tundi. 

Kui me Brisbane kell viis hommikul jõudsime, pidime veel neli tunnikest ootama, et Cairnsi lennuki peale saada. Midagi märkimisväärset me sealpool kallast ei teinud, kui vaid ehk käisime kaks korda WC-s (muide, ma ei tea, kas see oli nali, aga nüüd saad oma nutitelefonile kakamise äppi tõmmata, et märgistada kõik need kohad maailmas, kus sa seda teinud oled),  jõime tass kohvi muffiniga ja maksime selle eest 25 dollarit. Lennujaama planeerijad olid väga kavalad - pinkide peal magada ei saa. Ühes kohas ainult, kõige lõpus Brisbane domestic terminalis, kust Virgini Sydney lennud lähevad. Ärkasime tund aega enne oma lendu, hambad ristis ja korralike bed headidega, värsked ja hommikul hambaid pesnud Sydneysse lendavad inimesed meid uudishimulikult uurimas. 

Edasi lendasime väikese Brasiilias toodetud Embraeriga. Nii, kui Andres mulle seda ütles, koputasin kohe lennuki seina peale, et veenduda tõsiasjas, et see on ikkagi duralumiinumist tehtud ja aknad peavad kõrgusega suurenevale rõhule vastu. Teised keegi ei saanud süüa, aga kuna me olime kaugelt, Perthist ja näljaste nägudega, anti meile šokolaadised makadaamiapähklid ja kanane wrap, mida ma ei oleks tohtinud süüa, aga ikkagi sõin, sest mulle tundus ta värske ja listeeriavaba. Andres veel võrdles Austraalia regionaallendu Eesti rahvuskompanii taseme ja teenindusega ning tunnistas, et suvaline regionaallend Austraalias on kindlasti parem, kui Estonian Airi pikamaalend. 

Cairns juba paistis! 
Nii roheline ja tuuline!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr