Otse põhisisu juurde

Teine päev Cairnsis: ööturg, troopiline briis, mereta esplanaad ja Raudmehe võistlus

Kui me järgmisel päeval Cairnsi linna peale läksime, saime osa linnas toimuvast Ironmanist. Kesklinn oli inimestest, osavõtjatest ja osavõtjate ergutajatest puupüsti täis. Arutasime distantside ebainimlikkuse teemal ja vaadates mõningate jooksjate füüsilist vormi, tundus, et nad küll täispikka triatloni teha ei suuda. Seal oli ju nii palju meietaolisi! See oleks küll ülim saavutus, kui ma kunagi 180 km jalgrattaga, 42,2 km jooksu ja 3,8 km ujumist samal päeval läbida suudaksin. Aga lohutav on see, et kõigeks on võimalik treenida :)

Perekonnad ning sõbrad, muud toetajad seisid raja ääres ja ergutasid distantse läbivaid isasid ja emasid naljakate sildikestega stiilis: "Run like you stole something" ja "you feel like crap, but you look good" ja "it's okay, nobody looks good in spandex" ja "run like an angry Kenyan". Mõned kaasaelajatest mudilased olid umbes sama suured kui nende poolt hoitavad sildid. Aga põnnid pidasid vapralt vastu ning suutsid isegi võhivõõrastega, peaaegu raja ääres lõppevate inimestega motivatsiooni jagada. 

Tõdesime järjekordselt, et tänu soodsatele klimaatilistele tingimustele on austraallased täielikult vabaõhu rahvus (outdoor nation), sest võimalike välitegevuste variatsioon on lihtsalt nii mitmekülge. Tahad surfata, matkata, neljavedu harrastada, sukelduda, veeilma muul moel uurida, pargis grillida või mööda laudteid rattaga sõita, päikest võtta või ookeanis ujuda, metsas tuhnida või oma lemmikutega neile ettenähtud parkides rihmavabadust nautida või mererannas supelda. Selleks ei pea isegi sadu kilomeetreid linnast välja sõitma, sest Austraalia modernsed linnad on väga rohelised ja vabaaja veetmise infrastruktuuri kohapealt väga hästi planeeritud. Näiteks ka meie lähim rohelise muru reservuaar, kus saab sportida ja lemmikuga jalutada, on kodust kõigest 200 m kaugusel. 



Pärast lendu ja lennujaamas veidrates asendites magamist, sisuliselt vahelejäänud ööd jäi minu kaelasoon veidi kangeks, Andres naljatles, et see soon on ühtlasi ka minu elu- ja huumorisooneks ning peaksime kõikide heaolu nimel selle kiiremas korras lahti masseerima. 

Läksime maad uurima, kus saab massaaži. Cairnsi kesklinnas toimuv Night Markets sarnaneb oma olemuselt väga Aasia ööturgudele. Seal müüakse sama kraami/kaupasid, mis Aasia turgudelgi, kuigi koduleht kirjutab, et selle ülim eesmärk oli Austraalias toodetud suveniire promoda ja nende müüki toetada. Enamikel Austraalia suveniiridel on ikka kuskil tagaküljel väikeselt kirjas "made in Indonesia" või "made in Thailand"

Kõiksugused koaalade võtmehoidjad ja kängurude hüpiknukud olid küll mõistliku hinnaga müügis, aga me nagunii seda tüüpi esemeid ja suveniire ei osta. Tahaks oma kodu võimalikult kolavabana hoida. Ja kui midagi mälestuseks osta, siis see peaks joodav, söödav või muul moel praktiline olema. 

Sealsamas kaubalettide vahel tehakse ka sööke, mis lõhnasid nii vulgaarselt ja meelitavalt, aga minu või pigem eelkõige järeltulija heaolu nimel loobusime turul Aasia söökide söömisest ning külastasime lähedal asuvat restorani, kus meid teenindas väga armas sloveenlanna.  Ta oli umbes minuga sama vana tütarlaps, kes nimetas ennast uhkelt kohalikuks austraallaseks, seda vaid Sloveenia päritolu ja taustaga. "Me naudime siin rahulikult elu, elame loodusega käsikäes ja oleme võõraste suhtes väga sõbralikud ja avatud," tutvustas ta meile Austraalia idakalda troopilise põhjaosa elufilosoofiat. 

Teades, mida sloveenlanna enda identiteedi kohapealt tunneb ja mis segaduses on: ühelt poolt tahaks hoida omapära mis sul on ja seda edasi pärandada, teiselt poolt tahaks võimalikult palju Austraaliaga kohaneda ja siinsesse ühiskonda vabatahtlikult assimileeruda, ei hakanud me teda piinavate lisaküsimustega stiilis "aga mis siis niimoodi Sloveeniast saab" ja "kuna sa memmevõlga maksad" ja "kuidas sa saad oma Sloveenia identiteedist loobuda" isegi esitama. Kõige tähtsam on see, et inimesed on õnnelikud ja rahul. 


Tol ööturu õhtul sabistas Cairnsis vihma. Õhk oli värske ning jahe (+25). 
Hiljem Cairnsi ööturul ringi uitades, kõike seda siblimist pealt vaadates mõtlesin selle peale, et asiaadid on kõiksuguste mikro-ja makrokoosluste olulised lülid. Nendeta väga paljud heaoluühiskonnad ei toimiks. Seda täiesti üle maailma. Nemad on need, kes askeldavad hilistel õhtutundidel, mil austraallasele peaks topelt palka maksma, teevad pühendunult ja kiiresti tööd, ei virise töötingimuste pärast, ei kuulu ametiühingutesse, ei võitle oma õiguste eest, samal ajal valmistades unikaalset käsitööd, pakkudes soodsaid oma kandi rahvustoite muutes sellega paljud Aasia road ülemaailmse populaarsusega kõikide poolt tuntud toitudeks, mudides oskuslikult väsinud reisisellide kehasid ja tegeledes muude iluteenuste pakkumisega. Nende tegevuste juurde käib paratamatult omapärane ja ebaviisakas teeninduskultuur, pettused, lollidelt rahade välja meelitamine. Aga mis seal ikka! 

Mina sain Cairnsi ööturul 40 minutit kestnud jala-ja seljamassaaži ning jalavanni $15 eest. Mõned inimesed kirjutavad foorumites, et osad ööturul massaaži pakkuvad asjapulgad petavad klientidelt raha välja, näiteks mingeid sinepiplaastreid su seljale asetades ja hookus-pookus taolisi võlusõnu öeldes, muutes sellega esialgse lubatud teenuse hinda (sinu teadmata) kümme korda kallimaks. Mingi $15-lt $150-le. Mina ei saanud petta, aga ei saa garanteerida, et teised ei saa. Ei tasu unustada, kus keskkonnas need ahned masuurikad tegutsevad - Austraalias. Siin riigis võid isegi pooliku veepudeli poodi tagasi viia, öelda, et ei maitsnud ja oma raha tagasi nõuda. Jumal küll, sa oled Austraalias ja kui keegi sinult ebaõiglaselt raha nõuab või üritab seda tänaval välja petta, siis saad enda eest julgelt ja kartmata seista ja ei pea alandlikult nõutud rahatähte petturile ulatama. 



Cairnsi kesklinna kõik põhilisemad vaatamisväärsused näeb ära umbes poole tunniga. Keskus on väike, kokku pakitud ja seal ei ole eriti selliseid hooneid, mis tekitavad sinus seda wow-efekti nagu Singapuris või Melbournes. Linnas elab 153 tuhat ja midagi peale, kõrghooneid on vähe, kohalikud ütlevad Cairnsi kohta pigem town ning keelduvad iga hinna eest cityks nimetamast. Cairns on selline troopilise elufilosoofiaga mõnusa ookeanibriisiga Austraalia väikelinn. Ujumisväärset randa linnas ei ole, selle asemel on ohtudevaba tehislaguun, meri ise on päeval mõõna tõttu paarsada meetrit eemal ja päeval esplanaadil jalutades tundub kogu see mereäär rämeda porimülkana, kus näed jonnakaid ja tingimustest hoolimata kerkivaid uue elu algeid: 



Cairnsi laguun, kus toimusid iga päev erinevad (tasuta) trennid, aga kes siis puhkusel trenni teeb??
Maailma äärel
Selline nägi välja Cairnsi esplanaadi vaade mõõna ajal
Kui nüüd kokku võtta ja mõelda selle peale, mis elemendid (söök, vaatamisväärsused, ostlemise võimalused, loodus, kultuuriobjektid) on seni reisides kõige suuremaid ja sügavamaid muljeid ning emotsioone jätnud, siis peab tunnistama, et peaaegu igas riigis ja kohas, kus me käinud oleme, on selleks kirsikeseks tordil olnud kohalikud inimesed.  

Minu meelest pole reis pooltki nii palju väärt, kui sul ei teki kontakti mõne kohalikuga ja sa ei saa teada, kuidas selle kandi inimesed päriselt, reisijuhtide väliselt, elavad. Meenuvad mitmed seigad Aserbaidžaanist ja sellest, kuidas politseinikuks õppiv noor mees meid oma koju viis, söötis, jootis, näitas pulmavideosid ja üritas Andresele täiesti kasutamata uhiuued trussikud mälestuseks kinkida või kuidas Mowgli eluviisiga kutt nimega David Beckham õpetas meile Põhja-Tai džunglis, mis taimed ja putukad on söödavad, kuidas me mustade sigade keskel jalgpalli tagusime ja ennast ise sigadeks higistasime, kuidas tagasi linna jõudes laulsid Tai kutid koos Andresega kitarri saatel rahvusi ühendavat "Let it be-d".

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Beebi Daniel passipiltide seeria