Otse põhisisu juurde

Andrese sünnipäev 180 miljoni aasta vanuses vihmametsas

11. juunil ehk Andrese tähtpäeva suurimaks sooviks oli üks kord elus äratuskella panemata pikalt ja laisalt sisse magada. Täitsin sünnipäevalapse ihaldatud soovi ja magasime õndsalt kella üheksani hommikul, sõime hommikusöögi ära ja mõtlesime, et mis me päeva basseini ääres ikka veedame, me oleme siin ju nii lühikest aega. 

Lähme õige sõidame põhja poole Cape Tribulationi, mida brošüürides reklaamitakse kui kohta, kus (Suur Vallrahu) riff kohtub vanima vihmametsaga. Kaartide järgi ei tundunud sealsete vaatamisväärsuste vahelised vahemaad pikad olevat, paras päevatripiks, kuigi tagantjärele mõeldes võib öelda, et sõidu tegid pikaks pidevad naiselikud hädad stillis: ma tahan pissile, tahan banaane osta, vesi on otsas, kas prügipeatust saaks, kas mitte lõunasöögi aeg juba ole. 

Sirgenda või mitte, juuksed võtavad troopikas alati lainelise kuju.


Kuigi GPS näitas, et Cairnsist on Cape Tribulationini umbes 139 kilomeetrit, siis reaalselt jõudsime sihtpunkti alles kella neljaks õhtul. Startisime Cairnsist kell 10 hommikul. Kõige selle vahepeal tapsime ühe linnu, olime ausad kodanikud, nägime vabas looduses mitmeid elukaid ja nautsime kaljuseid - mägiseid lopsaka vihmametsaga kaetud hingematvaid vaateid. No ja praamiga sõitsime üle Daintree jõe ka. Ja tagasi. 
Andres kolmekümne neljaselt.
Ükskõik mis ilmakaare suunas Cairnsist välja sõites näed silmapiirini ulatuvaid roopõlde, alguses arvasin, et ah küll ta mõni troopiline prügitaim ole, aga nähes põldude ulatust, hoiatussilte tuleohtlikust farmide piirkonnast, kitsarööpmelisi raudteid, paned asjad kokku. Tegemist on suhkrurooga ja sellest samast pikast sihvakast kõrrelisest tehaksegi suhkrut. Austraalia on maailmas kolmandal kohal suhkruroo produktsioonilt ja 95% kõigest toodangust on kasvatatud Queenslandis, väidetavalt kasvab taim ka NSW osariigi põhjaosas. 

Ma ei saa aru, kuidas mulle suhkruroog kohe pähe ei välgatanud! 90-ndate alguses näitas telekast Ladina-Ameerika seriaale, kus tavaliselt üks peakangelastest töötas (võiks pigem orjas öelda) suhkruroo kasvatuses ja etteaimatava armastusloo jooksul nägid muuseas, kuidas nad saagi korjamist ja hooldamist teostasid ning valede liigutuste eest piitsa said. Tänapäeval on kogu sektor silmmärgatavalt mehhaniseeritud, ei mingeid orje ja tasuta tööd.

Konsulteerides Cairnsis ühe turismifirmat pidava paarikesega jätsime meelde, et Bruce Belcher korraldab naturaalseid ja looduslähedasi jõetuure, mille jooksul näeb krokodille, mangroove ja muid jõe ökokoosluses elavaid olendeid, ja kui sinna suunas asja on soovitati tunnike või kaks Bruce juures veeta. Andres on krokodillidest ja roomajatest sellises vaimustuses, madudest ka, nii et sellest kohast oli praktiliselt võimatu peatuseta mööda sõita. Seda veel tema sünnipäeval! Broneerisime endale kaks kohta järgmiseks tuuriks, milleni oli umbes tund aega ja sõitsime 3 km kaugusel asuvasse kohvikusse lõunasöögile. Bruce soovitas, et ütleksime söögikoha teenindajale, et meil on umbes tund aega, tehku ruttu, muidu võtab teenindust kohale iseloomulikus troopilises stiilis. 

Kui me sinna teel olime, hakkas üks miniatuurset kurge meenutav lind just suhkruroo põllu vahelt õhku tõusma ning sel hetkel tuli talle vastu meie 90 km/h kiirusega sõitev auto, kokkupõrge millega purustas vaese eluka praktiliselt pilbastaks. Korraks olime kurvad, et nii läks, autol olid ainult paar vereplekki ja ei mingeid mõlke, hiljem jõel tuuritades saime aru, et tegemist on levinud linnuga, keda kõik puud ja juurikad täis ja jäime lootma, et see linnutapp ei mõjuta meie üleüldist karmat. 

Kohvikus väga laia valikut ei olnud, see tegi otsustamise kiireks ning võtsime traditsionaalse alkoholivaba ingveriõlu ja Lemon Lime and Bitters, nagu kuivikute suvepäevadel, söögiks Austraalia pärane paneeritud Barramundi salati ja muidugi mõista, siinse rahvustoidu- friikartulitega. See lõunasöök poleks võib-olla üldse mainimist väärt, kui me poleks seda menüühinnast poole võrra soodsamalt saanud. Näljased nagu me tol hetkel olime, mina rabasin veel mingeid magneteid ja suveniire, vaatasin postkaarte, Andres nagu alati maksis kogu lõbu eest ja kõiges selles kaootilises õhkkonnas jäi märkamatuks, et arve oli kahtlaselt väike. Maksime ära, istusime palmide alla tellitut ootama. 



Nooremapoolne vuntsiga kutt hakkas toimekalt köögis askeldama ja pannidega kolistama. Meie istusime palmi all, jõime karastusjooke ja tõstsime tagasihoidlikke tooste Andrese sünnipäeva puhul "laheda jõekruiisi" ja "toitva lõunasöögi" terviseks. 20 minutit hiljem saabusid meie auravad toidud, pistsime need kiirelt nahka ja kui kõht täis ning mõistus jälle õiges kohas, hakkas Andres arutama ja arvutama, et maksime kuidagi liiga vähe selle hea lõunasöögi ja teeninduse eest. 

Mees vaatas makstud arvet, mille sisse oli kogemata arvestatud ainult üks lõunasöögi portsjon ja muud kila-kola. Andres arvas, et oleks viisakas kutile öelda, et ta teise lõunasöögi eest raha ei küsinud. Olin temaga samal meelel. Kuna olime selles kohvikus tol hetkel ainsad külastajad ja olime söögiga väga rahul, tundus $20 juurde maksime kuidagi moraalselt väga õige asi olevat. Ma juba kujutasin ette, kuidas vaene tüüp peab oma tööandjale miinusest aru andma, kaotab oma töö või kui raske on sellises päraperses äriga tegeleda ning kui olulise väärtusega võib see paarkümmend taala olla. Läksime palmide alt kassa juurde ja rääkisime murest, mille peale tunnistas teenindaja, et oli oma viga mõned minutid hiljem märganud, aga poleks ise meid julgenud tülitada. Maksime puudujäägi, tänasime vastastikku ning kiirustasime krokodille vaatama. 

Daintree jõe tuur oli üsna privaatne, lisaks meile ja giidile oli paadis veel üks paarike Victoria osariigist. Igale külastajale anti kätte binokkel, räägiti üldistest turvalisuse meetmetest, tutvustati evakuatsiooniplaani ning ülevaatlik tunni aja pikkune jõetuur võis alguse saada. Mulle meeldib selline lähenemine ja väikesed grupid, sest väikese seltskonnaga asju uurides pole vähemalt piinlik oma imelikke küsimusi küsida ja küsimuste moodustamisel olen ma alati väga osav olnud. Kahju, et mul tol hetkel videokaamerat käepärast ei olnud, sest Andrese silmad pilluvad selliste ettevõtmiste ajal erutussädemeid ja naeratus on rahulolust kõrvuni venitatud. Õnnelik mees noh, kui ta binokliga krokodille saab jälgiga ja hästi maskeerunud linde-loomi rohelisest vihmametsast märgata ning vahepeal oma naise kintsule patsuda. Ma ei saa aru, kust kohast tal see poisikesele iseloomulik vaimustus peale tuleb ja kuhu see läheb, aga see on üks tema ägedamatest käitumismustritest - kui midagi meeldib, siis meeldib täie rauaga. 

Olime paar aastat tagasi sarnasel krokodillide avastamise jõekruiisil ka Põhjaterritooriumil käinud, aga too oli kordades kommertslikum, täielikult orienteeritud lollile turistile, kelle kogu tuurile minemise eesmärk oli krokodilliga võimalikult hull pilt saada ja muust lisainfost keegi sügavalt ei hoolinud. Põhjaterritooriumil on mitmeid pakkujaid, kes on aastakümneid taolisi jõetuure korraldanud ja jõgedes elutsevaid krokodille toiduga toetanud. Tookord, kui me küsisime giidi käest, et kas see seakärsaga viis korda päevas krokodilli toitmine ei riku looduslikku tasakaalu, öeldi meile vastuseks, et see on krokodillile nagu tilk merre. Et nemad küll sellest väikesest snäkist sõltuvusse satu ja jahivad oma toitu loomulikul teel. Minu loogika ütles, et kui isegi ainult kümme erinevat tuuripakkujat teevad 10 tuuri päevas, seitse korda nädalas, võib selline inimesepoolne sekkumine väga kahjulikuks osutuda ning krokodille uute tingimustega kohastuma panna. 

Olin sügavalt üllatunud, kui meie Daintree jõe tuuri giid märkis, et osariigi seaduste kohaselt ei tohi Queenslandi tuurikorraldajad lähemale kui 7 meetrit krokodillile paadiga juurde tulla. Litsentse tegutsemiseks väljastatakse piiratult, selline äri on osariigi valitsuse poolt väga reglementeeritud ning krokodille ei tohi mingil viisil (snäki jagamisega) häirida ja mõjutada. Austraalia on küll üks riik, aga erinevate osariikide seadusandlused võivad teineteisest erineda nagu öö ja päev. 

Selles osas mulle see kruiis väga meeldis, looduslähedane ja informatiivne, saime teada, et mangroovimetsa puudel on nii öelda sacrifice leaves ehk lehed, mis ohverdavad oma elu terve puu nimel, lähevad kollaseks, kuna töötlevad üleliigset soola, puu üldise heaolu nimel ise "surma" saades. Queenslandis keelati krokodillide jahtimine alles 1974. aastal, kui nende populatsioon läks ohtlikult madalale. Neile peeti jahti eelkõige väärtusliku naha pärast. Ma ei saa sellest moetrendist üldse aru, kes kurat ostab krokodillinahast asju? Nägin mingit saadet, et Austraalia krokodillifarmides toodetud nahk müüakse Pariisis  7000 maksva käekoti näol. 

Saime teada, et kõikidest krokodilli poolt munetud munadest saavad täiskasvanuks krokodillideks vaid 1% ja väikesi paariaastaseid poegasid ohustavad sellised loomad nagu metssead? Metssead söövad krokodille? Kuulsin ma õigesti? Ei, õnneks! Pigem on metsanotsud maiad pesas hauduvate munade peale. Tänu eurooplaste eksperimenteerimistungile on Austraalias miljonid loomad, kes peaksid hoopis üle ookeani elama: miljonid rebased, kaamlid, metssead ja -kitsed, küülikud, hobused, kitsed, pühvlid, rääkimata kümnetest pisieluka liikidest, kes siin suurepäraselt kohastunud ja ei taha välja surra, hoopis paljunevad paremini ja kiiremini, kui kodused liigid. 

Nägime erinevaid elukaid ja mul oli korraks isegi raskusi mitmemeetrise krokodilli märkamisega. Ta oli täpselt puukoore värvi, osaliselt võsas peidus ja kui sa selline algaja loodusuurija oled nagu mina, siis võid rahulikult peesitava krokodilli eest mööda jalutada ja teda mitte märgata. Mis siis veel pisikestest krokodillidest rääkida? Lõpus hakkasin neid nägema, ütleme nii, et Andrese kroku-radar on oluliselt paremini välja arenenud :)   




Selle linnu liigikaaslane, kelle me surnuks sõitsime...
Kell oli vist kuskil 3 paiku ja mõtlesime, et kas sõita edasi või sõita tagasi Cairnsi suunas ning ühes tagasiteele jäävas orus ära käia. Andres on alati pigem selline ratsionaalne vaatab-kella-distantsi-bensiininäidikut-pool, mina emotsionaalne ja täiesti ebaratsionaalne, et mis me nii kaugele tulime, kui me nüüd Cape Tribulationini välja ei lähe! Pealegi näitas GPS sihtkohani ainult 45 km. See üle jõe "praamiga" minemine ja selle eest edasi-tagasi suunal $24 maksmine ning pool tundi praamile (üks suund 10-15 minutit), eriti kui kell pole teab mis varajane, kulutamine kuigi mõistlik tegevus. Oleks juba ammu linnas tagasi olnud ja kes sünnipäevaõlled, kes -mahlad teinud. 

Mina, naine, agiteerisin oma meest vihmametsa minema ja jõge praamiga ületama, selle eest maksma ja et võtame ikka maksimaalselt, ära ole lõdvakas, narrisin teda. Kui ma seda sinka-vonka käänulist mägiteed nägin ja sain aru, et selles stiilis sõitmisel läheb meil 2 tundi, et kohale jõuda ja siis on juba Cape Tribulationil pime, midagi pole näha...Peaks siis äkki teise ööbimise võtma ja üldse Cairnsi tagasi mitte minema, hommikul vaatame siin ringi, tulin ma idee peale, kuidas reisieelarvest järjekordsed $150 kasulikult paigutada. Olgem ausad, avastamistung kadus kiirelt, kui olime seda käänulist mägiteed paarkümmend minutit sõitnud ja ma hakkasin kuival olles "kergelt" merehaigeks jääma. 

Loodus ümberringi oli muidugi väga ilus ja vaatamisväärne, hullult sügav ja rikkalik vihmamets, aga kuidas sa naudid kõike seda, kui sul Maslowi püramiidi elementaarsemad vajadused täiesti rahuldamata. Ma tahtsin teha väikese pissipeatuse, miskit juua, küsida teed ja ligikaudset aega, mis kulub Cape Tribulationini jõudmiseks. Väljusime pissipeatuse kohast $64 vaesematena. Seda kogemust võiks ühtlasi nimetada meie Queenslandi reisi suurimaks läbikukkumiseks - Daintree Discovery Centrest tee küsimine. 

Kui sisse astudes pileti hindasid nägime, mõtlesime, et mis asja, me küll $32 ei maksa, et vihmametsa näha, siin on see igal pool ümberringi ja neid kohti päris palju, millel ei ole küll laudteid, lifte ja kümnekeelseid giidituuri võimalusi, aga kus saab seda maailma vanimat vihmametsa näha, tunda ja sisse hingata. Pärast WC-d olin ma järksu meelt muutnud, ütlesin mehele, et lähme vaatame selle tasulise metsa ära, võtame teise ööbimise ja teeme ühe romantilise olemise eemal tsivilisatsioonist. Ma saan aru, miks mehed ei saa vahel naistest aru! Sest me oleme nii muutlikud ja ettearvamatud. 


See avastamiskeskus oli iseenesest informatiivne, aga natuke igav ja polnud kindlasti oma raha väärt, sa said küll mittepõlevast paberist brošüürikese kaasa ja puha, keskuses ringi avastamine toimus mingi puldilaadse aparaadiga kaelas, kõik puud ja taimed ja loomaskeletid olid nummerdatud, toksasid numbri sisse ja said selle kohta infot kuulata, panid # numbri lõppu, siis said teada, kuidas aborigeenid seda taime või looma oma kultuuris kasutanud. Sääsed raisad, õigemini see sääsevahend tekitas sõidust merehaigele rasedale naisele veelgi hullema iivelduse ja väsimuse ning une ja näljatunne hakkas ka tulema. Siis kui mees jäi mingit idioottaime pikemalt uurima või millegi kohta lugema, kiirustas pahur naine teda tagant. Mul on nälg, sääsed söövad, see kuradi putukavahend lõhnab liiga intensiivselt...


Meid teenindanud noormees juba uuris meile lähedalasuvatest kohtadest majutushindasid ja saadavust, $120 puukuuris magamise eest ei tundunud väga ahvatlevana ja saades teada, et 50 km raadiuses pole telefonilevi ning kui Andrese ema õhtul talle helistada üritab ning telefon on levist väljas, võib ta muretsema hakata. Pole mõtet paanikat tekitada. 

Seesama teenindaja üritas meile ikkagi majutuskohta edasi müüa, väites, et ühes kohas pärast talli, suure künka peal võib headel ilmastikutingimustel üks post levi ette tulla. Me olime oma otsuse teinud ja tahtsime Cairnsi tagasi sõita, ei tahtnud lisamajutust võtta,  ma magasin suurema osa teest maha ja olin üsna rõõmus, kui jõudsime hotellipessa, kus mind ootasid soolakurkide, soolaste küpsiste ja erinevate mahlade varud. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Beebi Daniel passipiltide seeria