Kunagi juulikuus, kui meil oli Austraalias südatalv, vihma sadas ja temperatuurid päeval ulatusid vaid kergelt üle +20 kraadi, otsustasime, et nüüd oleks hea ja paras aeg aiapidamisega alustada. Kõik senised aiaprojektid on osutunud väga lühikeseks - kõrvetava kuumuse, ebaviljaka pinnase ja väheste sademete tõttu, lisaks sellele oleme peaaegu alati valel ajal valesid taimi maha pannud.
Sel aastal, kui meil oli pesa punumine täies hoos, mõtlesime, et teeme asja korralikult. Olen aus: mina mõtlesin ja Andres teostas. Südamega. Kätega. Ei pannud enam panuseid naturaalse liivase toitainetevähese mulla peale. Hankisime komposti. Õhkõrn huumusekiht, ebaviljakas ja liivane muld on Lääne-Austraalias suurimaks probleemiks, millega algaja aiapidaja peab silmitsi seisma. Mulle ikka veel ei mahu pähe, kuidas nii ebaviljakas ja kuiv osariik nagu Lääne-Austraalia saab olla üks vingematest ja produktiivsematest teravilja tootjatest maailmas?
Nii siis. Ostsime tonn seenekasvatusest pärit komposti. Ehitasime kõrgpeenra. Täitsime kompostiga, selle alla panime õue pealt saadud kõiksugust risu (nii kõdunenud, kuid ka kõdunemata jäätmeid) + pappi (mitte seda krõbisevat, vaid ikka pappkastide pappi).
Ehitusprotsess nägi umbes selline välja /koer oskab mingil imekombel igale pildile ronida:
Kui meil tuli juba juttu suurlinna farmindusest, siis pean ära mainima ka meie üleaedse naabri Chanteli, kes peab oma õuel kahte pruuni kana (elame 1,9 miljoni linnas!). Naabrinaine Chantel koputas mõned päevad pärast Danieli koju jõudmist meie uksele ja andis sellise kausikese munade ning värskete trühvlite ning oma telefoninumbriga, igaks juhuks kui peaksime ükskõik milles abi vajama (näiteks: kui koer tahab jalutamist, aga meil pole aega ja energiat). Pole seda õlekõrt veel kasutanud, aga kuna ta on nii tungivalt mitmeid kordi abi pakkunud, peaks äkki kasutama.
Need viljad näevad nii ilusäratavad välja - kohe näha, et suure hoole ja särava päikese all kasvanud. Ainuke nali oli see, et alguses ma vaatasin pildid läbi ja mõtlesin - näe, teevad ka koera jaoks piiratud aia - siis ei saa Zac saadusi uurima minna. :)
VastaKustutaOn hetki, kus mõtleme, et koerale on tõesti mingit aedikut vaja. Siin ühegi pildi pealt pole näha, aga meil oli sellel kõrgpeenral vahepeal ka spinat kasvamas. Kõik spinatilehed, mis üle ääre rippusid, olid koera poolt kergelt ära näritud. Ja ta ei söönud ühte-kahte lehte tervenisti ära, vaid näksas umbes kümnelt erinevalt väikese jupi ära. Ehk siis spinatit kahjustasid kaks kahjurit: teod ja koer. Nüüd, kui kurk on vohama hakanud ja maas roomab, käib seda uudistamas...huvitav, mis ta järgmiseks välja mõtleb.
Kustuta