Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.
Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli Karl Ernst von Baer? Kui temaga midagi muud seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist mäletada. Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada. Andke ainult teema!
Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused, sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tragikoomiliselt naljakas. Kes meist siis ei tahaks midagi enda kohta kuulda, aga kui kuuldu selliseks osutub... kas ikka tahan? Seda raamatut lugedes muigasin veidral kombel, sest tekkis üsna värvikas pilt kahesaja aasta taguse eestlase kohta. Kuna töö on labane, üldistav ja pealiskaudne, siis ei saa Baeri eestlase loomuse kirjeldust vankumatuks Pühaks Tõeks pidada. Mõned paralleelid võib aga tänapäeva eestlasega tõmmata.
Toon välja Baeri põhilisemad arvamusavaldused ja tähelepanekud eestlaste kohta:
- Väga tihti tarvitavad haiged talupojad piiritust, äädikat, väävelhapet, püssirohtu, elavhõbedat, juudasitta, tärpentiniõli ja väävlit (kuidas eestlased end ravisid).
- Eestlaste eluasemed annavad tunnistust nii vaesusest kui ka räpasest viletsusest. Suits katab seinad, inimeste rõivad ja keha musta koorikuga. (tänapäeva eestlased jäävad silma erilise puhtusearmastusega, näiteks kui sa jalanõudes üle läve peaksid astuma...)
- Juba lapseeast topitakse kõht liiga täis ja venitatakse välja. Söömisel unustab eestlane kõik kõrgema ja inimväärsema. Ja peaaegu mitte kunagi, isegi rahvarohke koosviibimise puhul ei lõbusta nali vaikivat sööjateringi.
- Ka see rahvas püüdleb rõõmsa meele poole (räägib viina joomisest), et hetkekski unustada oma rõhuvad elutingimused, kuigi toores vaim saab osa üksnes metsikust ja möllavast rõõmust ja jääb võõraks rahulikule lõbususele.
- Eestlase keha on pigem mahlakas, kui kuiv ja lihased oleksid neil kindlasti lõdvemad, kui raske töö ja kõikide ärahellitamist võimaldavate asjaolude puudumine neid karastanud ei oleks. Enamik eestlasi on keskmist kasvu, nägu üsna turd ja loid, kahvatu, märkimisväärsete näojoonteta. Kehaline jõud on keskpärane, temperament flegmaatiline kalduvusega melanhoolse poole. Kõnnak vankuv, liigutused aeglased. Ilmes paistab varjatud nördimus.
- Eestimaa tütarlaps on elavam, hoogsam, tööd tehes rõõmsam ja armastab seejuures laulda. Pole näinud veel ühtegi, keda võiks ilusaks pidada. (ja kes see lasi liikvele kuulujutu, et Eesti naised on maailma kõige ilusamad?)
- Paljud kirjamehed on püüdnud omistada eestlastele kõiki vigu, mis inimesel üldse olla võivad. Baer nõustub, et vigadest on eestlasele omased laiskus, mustus, liigne alandlikkus vägevamate ees ning julmus ja metsikus alamate vastu.
- Suurem osa eesti naisi sünnitab kergesti. Sünnitaja keha tõmmatakse vööga kokku, et sünnitust esile kutsuda või hoitakse naine rippuvas asendis, et loodet raputamisega välja tuua.
- Väga harva juhtub, et eesti naise rind on lapse imetamiseks kõlbmatu, millise vea all paljud saksa naised kannatavad. Eesti naisel on kombeks oma lapsi kaua imetada.
- Juba väga varajases eas annavad emad imikutele viina, arvates et see teeb nad tugevaks.
- Lastele antakse varakult palju süüa, sellega tehakse nad aplaks ja see on kogu rahva ühine viga.
- Varajane töö (räägib sellest, et ei peaks lapsi tööle sundima) põhjustab enneaegset raugastumist. Väikesed ärgu harjutagu oma jõudu mitte pideva tööga, vaid mängides. (novot, emad ja isad! Mina hakkasin umbes samal ajal nõusid pesema, kui kõndima õppisin ja loomi talitasin alati kohe pärast seda, kui lasteaiast koju jõudsin, rääkimata kaheaastaselt noorema õe mähkmete pesemisest)
- Kui talve alguseks on vili pekstud, siis teeb eestlane endale head äraolemist. Nagu koopaoravad veedavad nad suure osa päevast onni pimeduses magamisega, sest tööd iseenda ja isanda tarbeks käivad nüüd vähem peale kui muul ajal. Missuguses kasimatuses see rahvas talv otsa elab, on vaevalt usutav, ja nad kattuksid peaaegu mustusekoorikuga, kui nad end laupäeviti saunas ei peseks.
- Kui kõrgelt nad toiduvõtmist hindavad, näeb iga kogenud arst juba sellest, et kui nad teadvuseta haigete kohta sageli rohkem midagi ei ütle kui "ta ei võta enam söökigi".
Kas kellelgi veel tekkis vanadest eestlastest selline pilt silme ette:
Kommentaarid
Postita kommentaar