Igas oliivifarmis on vähemalt üks eestlane

Elu on täis üllatusi ja iial ei tea, mis või kes ootab sind põneva ja kauge nurga taga. Juhuse ja saatuse tahtel taaskohtusime Eesti Vabariigi aukonsuli juures korraldatud laulupäeval ühe särtsaka Eesti paarikesega, keda Eestist tundsime ja kes meid siin Lääne-Austraalias enda juurde oliivifarmi külla kutsusid! Me oleme aga igasugustele huvitavatele ja teistsugustele pakkumistele äärmiselt avatud tegelased. Seega, mitu korda ei pidanud küllakutset kordama.

Möödunud pikal munadepühade nädalavahetusel otsustasime oma plaanid teoks teha ja Perthist sada kilomeetrit põhja poole sõita. Ärkasime nagu ikka kell 6 hommikul, aga kodunt suutsime välja sõita alles kella 10 paiku. Kui kõigil hommikusöök söödud, lapsel uinak tehtud, mehel külla minemiseks vajalikud vahendid poest toodud, kogu pere end puhtaks pesnud ja riidesse pannud. Kõik asjad autosse pakitud.

Autos jäi põnn kohe magama, selles osas oli vaikne ja rahulik. Sisestasime GPS farmi aadressi ja asusime teele. Laupäeva hommikul oli liiklus üsnagi vaikne, ausalt öeldes tundus, et teedel on rohkem politseinikke, kui tavaliiklejaid. Pikkade nädalavahetuste ja pühade kõrge liiklusõnnetuste statistika tiksus pidevalt kuskil kuklas ning võtsime rahulikult. 4 km enne kohale jõudmist oleks üks monstrumlik roadtrain meie teepervele pargitud auto peaaegu endaga kaasa vedanud. Urr. Tõepoolest, jäi vaid 2 cm puudu.

Oliivifarm, kuhu külla sõitsime, asub Perthist umbes 100 km kaugusel ja on küllaltki eraldatud kohas. Aakreid/hektareid kahjuks ei mäleta, aga veebileht ütleb, et alal kasvab 170 000 oliivipuud, 11-st erinevast sordist. Oleme siiani vaid viinamarjaistandustes käinud ja tuuritanud, täiega huvitav oli nüüd oliiviõli tootmise teemasse süveneda. Poest ostame oliiviõli pidevalt, aga kuna valik on niivõrd lai ja erinevate õlide hinnad seinast seina, siis ei osanud isegi arvata, et kohati müüakse "extra virgini" pähe täielikku (Hispaanias toodetud) saasta.

Marianna ja Timo tegid meile selles oliivifarmis väga põhjaliku ekskursiooni. Veendusime, et suurte summade abil on võimalik isegi kõrbes (või poolkõrbes) ükskõik mida kasvatada. Peaasi, et jaguks vett...ja raha! Taolises farmis töötamine on iga seljakotiränduri unistus: sul on privaatne ja korralik elamine, oled ise oma aja peremees ja farm ei asu suurlinnast sadade kilomeetrite kaugusel. Sisuliselt antakse tegutsemisel vabad käed ja elamist ei pea jagama kümnete teiste backpackeritega.

Kostitajad kandsid meie eest väga hästi hoolt ja hetkeks tuli isegi minipuhkuse tunne peale. Ei mingit kokkamist, voodi oli tehtud, söögid maitsvad, koristama ei pidanud ning koera ja lapsega tegeleti nii palju, et mõlemad vajusid rammestusega magama. Aeg möödus kahjuks jälle väga ruttu ja enne kui arugi saime, oli kell juba 3 öösel. See oli tõesti superäge väljasõit, tõdesime mõlemad linna tagasiteel olles, pealegi nendetaolisi elavaid, jutukaid ja huvitavaid eestlasi annab siinkandis tikutulega taga otsida.