Otse põhisisu juurde

Igas oliivifarmis on vähemalt üks eestlane

Elu on täis üllatusi ja iial ei tea, mis või kes ootab sind põneva ja kauge nurga taga. Juhuse ja saatuse tahtel taaskohtusime Eesti Vabariigi aukonsuli juures korraldatud laulupäeval ühe särtsaka Eesti paarikesega, keda Eestist tundsime ja kes meid siin Lääne-Austraalias enda juurde oliivifarmi külla kutsusid! Me oleme aga igasugustele huvitavatele ja teistsugustele pakkumistele äärmiselt avatud tegelased. Seega, mitu korda ei pidanud küllakutset kordama. 

Möödunud pikal munadepühade nädalavahetusel otsustasime oma plaanid teoks teha ja Perthist sada kilomeetrit põhja poole sõita. Ärkasime nagu ikka kell 6 hommikul, aga kodunt suutsime välja sõita alles kella 10 paiku. Kui kõigil hommikusöök söödud, lapsel uinak tehtud, mehel külla minemiseks vajalikud vahendid poest toodud, kogu pere end puhtaks pesnud ja riidesse pannud. Kõik asjad autosse pakitud. 

Autos jäi põnn kohe magama, selles osas oli vaikne ja rahulik. Sisestasime GPS farmi aadressi ja asusime teele. Laupäeva hommikul oli liiklus üsnagi vaikne, ausalt öeldes tundus, et teedel on rohkem politseinikke, kui tavaliiklejaid. Pikkade nädalavahetuste ja pühade kõrge liiklusõnnetuste statistika tiksus pidevalt kuskil kuklas ning võtsime rahulikult. 4 km enne kohale jõudmist oleks üks monstrumlik roadtrain meie teepervele pargitud auto peaaegu endaga kaasa vedanud. Urr. Tõepoolest, jäi vaid 2 cm puudu. 

Oliivifarm, kuhu külla sõitsime, asub Perthist umbes 100 km kaugusel ja on küllaltki eraldatud kohas. Aakreid/hektareid kahjuks ei mäleta, aga veebileht ütleb, et alal kasvab 170 000 oliivipuud, 11-st erinevast sordist. Oleme siiani vaid viinamarjaistandustes käinud ja tuuritanud, täiega huvitav oli nüüd oliiviõli tootmise teemasse süveneda. Poest ostame oliiviõli pidevalt, aga kuna valik on niivõrd lai ja erinevate õlide hinnad seinast seina, siis ei osanud isegi arvata, et kohati müüakse "extra virgini" pähe täielikku (Hispaanias toodetud) saasta. 

Marianna ja Timo tegid meile selles oliivifarmis väga põhjaliku ekskursiooni. Veendusime, et suurte summade abil on võimalik isegi kõrbes (või poolkõrbes) ükskõik mida kasvatada. Peaasi, et jaguks vett...ja raha! Taolises farmis töötamine on iga seljakotiränduri unistus: sul on privaatne ja korralik elamine, oled ise oma aja peremees ja farm ei asu suurlinnast sadade kilomeetrite kaugusel. Sisuliselt antakse tegutsemisel vabad käed ja elamist ei pea jagama kümnete teiste backpackeritega. 

Kostitajad kandsid meie eest väga hästi hoolt ja hetkeks tuli isegi minipuhkuse tunne peale. Ei mingit kokkamist, voodi oli tehtud, söögid maitsvad, koristama ei pidanud ning koera ja lapsega tegeleti nii palju, et mõlemad vajusid rammestusega magama. Aeg möödus kahjuks jälle väga ruttu ja enne kui arugi saime, oli kell juba 3 öösel. See oli tõesti superäge väljasõit, tõdesime mõlemad linna tagasiteel olles, pealegi nendetaolisi elavaid, jutukaid ja huvitavaid eestlasi annab siinkandis tikutulega taga otsida. 





Tüüpiline Austraalia  punane pinnas
Õli-oliivid on metsikult mõrud. Väkk
Lapsehoidja ja koera meelelahutaja 2in1
Vihkan kõrgusi ja ebakindlaid konstruktsioone, kuid sellegipoolest ei saanud vaatetorni otsa ronimist vahele jätta
Mingi superhea ja väidetavalt ka lihtsalt tehtav kook, millega Marianna meid kostitas 
Viisakas pilt enne õhtusöögi kallale asumist 
Daniel pärast kõrvitsapüree suukaudset manustamist
Koeral oli oliivifarmis väga mõnus: piiramatult muru ja rohkelt ruumi, kus oma sinist palli taga ajada
Eukalüpt õitseb
Eucalyptus leucoxylon ehk Rosea
Cucumis myriocarpus on Austraalia tüütu umbrohi
Kandile iseloomulik maastik
Banksia

Austraalia "maanteerongid"

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Millised me, eestlased, oleme?

Mul on raamaturiiulis igasugu huvitavaid raamatuid, mille lugemiseks pole siiani aega jagunud ja millest moodustasin suure kuhja oma öökapile - enne riiulisse tagasi ei pane, kui läbi loetud! Nende hulgas oli ka üsna õhukese konsistentsiga Karl Ernst von Baeri 200 aasta tagune doktoritöö.  Kas kaasaegne põlvkond teab ikka, kes oli  Karl Ernst von Baer? Kui  temaga  midagi muud  seonduvat pähe ei tule, siis võiks vähemalt kahekroonist  mäletada . Kahe krooni eest Eesti krooni lõpuajal enam midagi ei saanud, aga vähemalt on enamvähem meeles, milline tüüp kupüüri peal ilutses. Tark mees omal alal (loodusteadused), kuigi tema Tartu Ülikooli doktoritööd lugedes hakkasin mõtlema, et nii subjektiivse ning ametliku uurimuseta põhineva doktoritöö suudaksin isegi mina mõne õhtuga valmis kirjutada.  Andke ainult teema!  Baeri uurimusteemaks oli eestlaste endeemilised haigused , sealhulgas kirjeldas autor ka Eesti rahvale iseloomulikku kehaehitust, kultuuri, kliimat ja kombeid. Töö oli tr