On varajane hommik. Helsingi lennujaam kubiseb uudishimulikest Aasia turistidest, selles seltskonnas on mõned valgepäised kohalikud tuimade nägudega oma kotte lindilt otsimas. Meie oleme erutunud ja oma väsimuse kohta ülemäära jutukad, paljud inimesed vaatavad meie suunas küsimärk otsa eest justkui tahaks küsida, mis meid nii õnnelikuks teeb? Laps kriiskab kui ühe koha peal pikalt seista. "Näe, Austraalia veiseliha on siiagi jõudnud!" näitab Andres näpuga Australian beefi reklaamplakati peale. Tunnen korraks mingit senikirjeldamatut koduigatsust (Austraalia) ja olen meeltesegaduses, kas päriselt päriselt elame teisel pool maakera ja kutsume seda eksootilist paika nüüd oma koduks? Tunnen ka erutust, et vaid mõnede väravate ja passikontrolli kaugusel on minu lihane ema. Ja saan teda emmata ja huultega katsuda! Kuskilt jookseb läbi uitmõte, et kas emal oli meeles lapsele turvatool paigaldada? Tõmbame oma rõõmsameelsusega teiste kaasootajate tähelepanu. Mu jalad on ärevusest rahutud... Kui lennujaamast välja jõuame, tõdeme et talvises Perthis oli veidi soojem. See aga ei valmista meile pettumust, sest imelik oleks sellest kandist soojust taga otsida. Ikkagi Põhjamaa! Aga hinge täidab enneolematu armastus ja emotsionaalne soojus, kui näen lähenemas tuttavat kuju. Ja taolist soojust Perthist ei leia.
Andresel on sünnipäeva päev. Pärastlõunal sõidame kõik ühes kajutis Eesti suunas ja meri on põlvini: koer, beebi, minu ema, tema elukaaslane, Andres ja mina. Ostame teele šampust, peent juustu ja Kalevi šokolaadi. Lööme koksuga plasttopsid kokku, soovime Andresele ebamaist õnne ja pühime laiali kõlisenud šampusetilgad kajutis leidunud WC-paberiga kokku. Beebil on kõigest sellest trallist ja peost kõrini, ta demonstreerib oma maksimaalseid detsibelle. Taustaks käinud ABBA jääb teiseks. Koer niugub ja niutsub. Olukorra päästab mahedal häälel lauldud "Meeril oli talleke" ja Eesti juba paistab! Südames võidutsevad ülevoolavad tunded. Seda mitmel erineval põhjusel. Paari tunni autosõidu kaugusel ootab sünnipäevalast tema armastav pere, kes on peolaua looka seadnud. Andres saab jogurtitorti, liha ja musta leiba. Vanaema näeb esimest korda lapselast. Onu õelast. Tädi vennalast. Minu ema elukaaslane tutvub Andrese pere suvekoduga ja meie emad räägivad põõsastest ja aialilledest. Kõik me imestame, et väljas veel lund ei saja, sest seks on ideaalsed ilmastikutingimused!
Andres peab oma sünnipäeva, tähistame tema suurt juubelit. Eestis. Paljud sõbrad on lapsevanemad ja teavad, et pole ilmas miskit pühamat, kui lapse tuduaeg. Andres käärib oma peopüksid põlvini ja aitab mul unele minevat Danieli vannitada. "Tutipluti, tutipluti, prääks-prääks, pane oma jope sinna nagisse," üritab Andres mitmel rindel hakkama saada. Kõige selle segaduse vahele võtame külalisi vastu. Neid on palju ja erinevates suurustes: väga tuttavad näod ja nende nägude juurde kuuluvad ajaga veidi kulunud ja muutunud kehad. Andrese pere on südantsoojendavalt ettenägelik ja muretseb kogu nädalavahetuse külaliste heaolu eest. Lõpuks istume meiegi maha, kallistame inimesi, lööme klaase kokku, kõlgutame koos jalgu suvekodu trepil ja vaatame läbi ribikardina jalgpalli. Äsja alanud jalgpalli MM on Andrese sõnul parim sünnipäevakingitus! Lahusoldud aeg pole suhte kvaliteedile kuidagi mõjunud, seda on hea teada - saunas võrdleme, kuidas imetamine on tissikujule mõjunud, kes on kuhu uue tätoveeringu teinud ja räägime lähemalt, kuidas abieluinimeste voodielu elab.
Kommentaarid
Postita kommentaar