Meie Eesti inimestest

Eestis olemise ja puhkamise aeg hakkab vaikselt täis tiksuma, olen siinse elurütmi ja -stiiliga juba nii ära harjunud ja seetõttu on kuidagi eriti raske end ette kujutada teisele poole maakera inglisekeelsesse elukeskkonda ja sõpradest, perekonnast eemale elama. Aga mõnes mõttes on jällegi hea mõelda, et saame alati külla tulla ja nagu mõni päev tagasi selgus, siis suuremat sorti külaliste pesakond (Andrese perekonna näol) on meile jõulude ajal Austraaliasse külla tulemas! Jõulud tulevad lõbusad ja suures seltskonnas. 

Aga rääkides suurimast miinusest, mis mujal elamisega kaasas käib, milleks on eemalolek lähedastest ja sõpradest. Ma vahepeal olin veidi melanhoolsematel lainetel ja arvasin salamisi, et meie olemasolu ja eksistents on mõne aastaga unustatud - just sõprade ja tuttavate poolt, vanemad, vennad ja õed ikka mäletavad! Õdede ja vendadega sai lapsepõlves parajalt korda saadetud ja palju aega koos veedetud, vanemad mäletavad oma elupäevade lõpuni sinu esimeste kikude tulemisi, samme ja koolipäevasid. 

Tõepoolest, sõpradeks ei saada läbi tutvuste ja juhuste, vaid kasvatakse kokku läbi ühiste tegemiste, raskuste ja sarnaste eluetappide. Meie Eesti sõprade ja perekonna poolne abi, lahkus, südamlikkus, iseenesest tulenev loomulik vastutulelikkus on mitmel korral hinge kinni võtnud ja väikese pisara silma toonud. 

Milline rikkus! Milline...kolme milline rikkus on omada selliseid perekondasid ja sõpru! Selles kirjus seltskonnas on palju häid ja toredaid inimesi, kes tahavad ja suudavad meid ringi sõidutada, meile ükskõik kuhu järgi tulla, meiega kalastada ja parastada, meile mõeldes mahla pressida ja kurke marineerida, meile tammesid idandada, meie üle kriitilist nalja visata, meid majutada, lõbustada, toita ja pesta, meile kududa ja fotosessioone kinkida, kooke küpsetada ja salateid meisterdada, meile oma abielu voodi loovutada ja samal ajal ise elutoas beebiga rannatelgis magada, saunas vihaselt meie selga vihelda, vajalikul hetkel rahutut ja unetut last hoida, autot laenutada, töölt ära küsida, et saaks meiega koos aega veeta,  meie visiidi järgi oma suvepuhkust planeerida, meile oma viimased soojad riideid loovutada, meid lennujaama viia, sooje sõnu öelda ja muudel viisidel hoolimist üles näidata. Selline armastuselaeng on siit saadud, et ma ei oska seda sõnadesse panna!

Need veiniune-udused siirad hommikupoolikud ja paljana murus püherdamised, ühised toidutegemised, koosmagamised ja -ärkamised, telkimised, voodi jagamised, selja hõõrumised, soojad patsutused ja kirglikud kallistused, tee-ja veiniõhtud, kell kolm öösel bensiinijaamast suitsude ostmise retked, peened Vietnami stiilis õhtusöögid ja snäkirohked jalgpalliõhtud. Mingil hetkel on täiesti sassis, kes kuulub pereringi ja kes SIIS jäävad sellest välja? Kõik nad on meie pere liikmed, sest kõik tunnevad kõiki ja saavad üksteisega läbi. Mõnus ja soe hakkab, sest meil oleks siin justkui üks suureliikmeline Itaalia pere. Piltide kuulsus jäägu Liina Laurikainenile :)