Ühel päeval vaatasime Andresega filmi "Shooting Dogs" või teise nimega "Beyond the Gates", mis räägib 1994. aastal Rwandas (hutude poolt tutside suunal) toime pandud genotsiidist. Sel teemal on palju südantlõhestavaid filme tehtud ja raamatuid kirjutatud, kuulsaim vist "Hotel Rwanda". Ma ei suutnud jälle seda teemat meenutades oma pisaraid tagasi hoida. Nutsin ja nutsin, ja need tunded, mis mind filmi vaadates valdasid! Sõnadega pole võimalik edasi anda. Õnneks on mu filmide vaatamise kaaslane töinamisega harjunud.
Saate aru, tolle aasta aprillist juulini, vaid mõne kuuga massimõrvati ligemale miljonit inimest (põhiliselt tutsid) ja terve maailm vaatas pealt! Mingi ÜRO tädike rääkis ebalevalt televisioonile päevakajalistes uudistes, et tema Rwandas toimuvaid sündmusi koheselt genotsiidiks ei tituleeriks ja et olukord vajab põhjalikku analüüsimist ning süvenemist. Samal ajal, kui hutud tapsid tutsisid kirkade, matšeetede, kõblaste ja kaigastega - ei teinud vahet, kas olid naine, laps või vanur.
See kõik tundub nii ebareaalne! Et tänapäeva maailmas on üldse selliseid inimesi ja rahvusi, kes nii kirglikult teist rahvust või religiooniesindajat vihkavad. Ma üritasin mõelda, et mis tunne oleks kedagi sellise tugevusega vihata, et tahad teda elu eest kirvega maha lüüa. Mulle ei mahu pähe.
Varem ma ei saanud aru, miks USA enda nina igale poole topib ja kõikjale vägesid saadab. Aga kui vaatad Iraagi vähemusrahvuse väikesest külakesest (eksikombel ainsana ellu jäänud) mehe intervjuud, kus ta südamest nutab ja piinleb kogu oma pere ja lähedaste kaotamise pärast...ja mõtled, et kurat, sellistesse konfliktidesse peaks veel kirglikumalt sekkuma, sest nad on samasugused inimesed, kes tahavad rahus ja õnnes elada. Ja neile antakse valida: kas võtad meie ekstremistliku usu vastu või sured.
Filmi kõige emotsionaalseim osa pärineb lõpust, kus üks surmale määratud isa võttis enda peale teiste tutsi vanemate esindamise ning pöördus ametlikus vormis ÜRO rahuvalvajate komandöri poole, paludes halastada laste peale ning kõik lapsed enne hutude saabumist relvadest maha lasta. Et nende laste vanematel on kole mõelda ja ette kujutada oma võsukeste surma, kui hutud oma kaigaste ning matšeetedega tutsi lasteni jõuavad..
Varem ma ei saanud aru, miks USA enda nina igale poole topib ja kõikjale vägesid saadab. Aga kui vaatad Iraagi vähemusrahvuse väikesest külakesest (eksikombel ainsana ellu jäänud) mehe intervjuud, kus ta südamest nutab ja piinleb kogu oma pere ja lähedaste kaotamise pärast...ja mõtled, et kurat, sellistesse konfliktidesse peaks veel kirglikumalt sekkuma, sest nad on samasugused inimesed, kes tahavad rahus ja õnnes elada. Ja neile antakse valida: kas võtad meie ekstremistliku usu vastu või sured.
Filmi kõige emotsionaalseim osa pärineb lõpust, kus üks surmale määratud isa võttis enda peale teiste tutsi vanemate esindamise ning pöördus ametlikus vormis ÜRO rahuvalvajate komandöri poole, paludes halastada laste peale ning kõik lapsed enne hutude saabumist relvadest maha lasta. Et nende laste vanematel on kole mõelda ja ette kujutada oma võsukeste surma, kui hutud oma kaigaste ning matšeetedega tutsi lasteni jõuavad..
Mul on käsil parasjagu selline raamat: "Dancing in the Glory of Monsters: The Collapse of the Congo and the Great War of Africa".
VastaKustutaRaamat algab Rwanda genotsiidiga, aga ei tõmba sealkohal joont alla. Ma ei ole veel lõpuni jõudnud, aga mul on juba hea meel, et selle lugemise ette võtsin. Kuigi palju kirjeldatut jääb endiselt hoomamatuks.
Soovitan.
Kadri T.
Vapustav naine oled! Tänan soovituse eest ja katsun enda lugemisnimekirja lisada. Oh, kus ma tahaks sellist kirjandust lugeda ja kellegagi sellel teemal arutleda. Uskumatu on see, kuidas me alatähtsustame Aafrika kontinendi sündmusi ja ajalugu, keskmisele valgele inimesele uudised sõdivatest ja nälga surevatest aafriklastest ei lähe üldse korda.
Kustuta