Kuidas me Austraalia riikliku ravikindlustuse saime ja samal päeval kohe meningiidi kahtlusega haiglasse põrutasime

Ma ei tea, kuidas teised normaalsed ja tavalised perekonnad oma reedeseid õhtuid veedavad, aga meie väike pere veetis äsja möödunud reedekese Austraalia tervishoiusüsteemi kiirabi poolega tutvudes. Polnudki siiani mitu aastat vajadust sellega lähemalt kokku puutuda!

Eelmisel teisipäeval jäin kergelt haigeks. Haigus nagu ikka: köha, nohu, peavalu, palavik, kurguvalu. Ütlesin oma tööandjale (loe: Andresele), et ei suuda lapse eest hoolt kanda, sest tahaks jubedalt sooja teki all olla ja silmi mitte lahti hoida. Mees arvas alguses, et tegemist on tavalise "ma-tahan-veidi-puhkust" hüüatusega, tõsiselt seda ei võtnud ning otsustas, et tuleb töölt poole päeva pealt ära, kui ma "tõesti nii väga enam ei suuda". 

Ajasin kargud alla, toimetasin ringi ja mingi hetk viskasin hommikumantlis vaiba peale, sest enam ei suutnud, piilusin ühest silmanurgast, et ega laps midagi ohtlikku ei puutu ja näpi. Valisin Andrese numbri, öeldes talle dramaatiliselt, et  minu lõpp on vist saabunud. Hoolitse lapse eest hästi ja kasvata temast hea mees. Ta reageeris lahkumishoiatuse peale kiirelt - oli 1,5 tunni pärast kodus ja käis ülejäänud osa päevast ühes käes töötelefon, teises käes rahutu mitte millegagi leppiv pea üheaastane. Mulle mõjus voodis olemine äärmiselt kenasti. Järgmiseks päevaks arvasin end terve olevat ning hakkasin kohe täistuuridel pooleliolevaid projekte ellu viima. Tunnid, trennid, kokkusaamised, asjaajamised, jalutuskäigud. 

Kaks päeva hiljem jäi Daniel haigeks. Klassika. Palavik ja köha. Ja minugi haigus ei lasknud end pikalt taga igatseda. Olin jälle maas. Kõrgema palaviku ja rohkemate sümptomitega. Andres kohe, et lähme perearsti juurde. Mina vaidlesin mehele vastu, et miks peaksime perearsti juurde minema - et ta soovitaks mul valu puhul valuvaigistit võtta ja rahulikumalt võtta, kui haige oled? Mõttetu ajaraiskamine ja ma tean seda kõike isegi. Kuna tegemist oli reedese päevaga ja Andres otsustas pärast kirglikku arutelu haigete pereliikmetega, et ta võtab oma esimese haiguspäeva (kolme aasta jooksul pole ühtegi võtnud) ja hoolitseb haige minu ning Danieli eest. Kui võtad esmaspäeval/reedel haiguspäeva, siis pead tööandjale arstilt tõendi tooma. Seega pidime arsti juurde nii või naa minema. 

Mainin siinkohal ära olulise asjaolu, et just reedesel päeval saime kätte oma Austraalia Medicare kaardid ning meile hakkas kehtima riiklik tervisekindlustus (enne seda oli meil erakindlustus ja Medicare polnud). Kuidas saakski paremini tähistada riikliku kindlustuse omandamist? Muidugi ühe kiirabi visiidiga! Sest just see annab aimu, missugune on süsteem seestpoolt. 

Läksime oma perearsti juurde, kes oli ülemäära hoolitsev ja uuriv. Tegi nalja. Ma pidin seal kokku kukkuma ja palusin kabinetis pikali visata, samal ajal kui Danieli uuriti, mõõdeti ning jälgiti. Daniel on lihtsalt veidi tõbine, kinnitas tohter. Mina vedelesin asemel ja pilt hakkas ähmaseks minema...Perearst jõudis mõned minutid hiljem oma aparaatidega minu palavikku (39) ja vererõhku mõõtma (81/60) ning hakkas kahtlustama, et see pole tavaline gripp ega külmetus. SEE võib olla hoopis meningiit! MENIN-FUKIN-GIIT, mõtlesin mina, niimoodi seda ju kirjutatakse ja mida veel tänasest päevast tahta?  Mõni päev tagasi olin juba paranemas ja siis läks järsku halvemaks, palavik tõusis kõrgemale, vererõhk on ekstreemselt madal, tohutu fotofoobia, tugev köha ja peavalu, võttis arst minu sümptomid kokku ja hakkas erakorralise abi jaoks saatekirja vorpima. "Lähed Swan Districti haiglasse, ma helistan neile ette ja küsin, kui palju rahvast on," üritas ta mind veidi rahustada. Küsisin küll, et kas ma pean kohe täna õhtul sinna minema või kannatab selle väikese meningiiti kahtlusega ehk homseni?Haigus võib väga kiiresti progresseeruda ja lõpp võib 24 tunni jooksul saabuda, kinnitati mulle. Peab kohe minema. Olukord on erakorraline. 

Käisime kiirelt kodunt läbi. Võtsime lapsele süüa ja meelelahutust kaasa, haarasin enda raske ja ringikäiva pea jaoks diivanipadja. Astusin erakorralisse osakonda ja oh, mis kirju Paabeli torni seltskond seal tol ilusal reedesel õhtul oli! Andres ja Daniel jäid seniks autosse ootama. Hiljem selgus, et kokku pidid nad mind 4 tundi autos istudes, ringi sõites ja haigla kõrvale pargituna ootama. Andres ütles, et Dannu on nüüd igas suunas ja ilmakaares sõitnud. Me oleksime võinud vabalt Toodyays ära käia, mainis Andres. Aga nii oli kõikidel kõige lihtsam. Laps sai autos magada, mees sai minu peale võtmiseks haigla kandis olla ja minul oli "hädalaolukorra" jaoks keegi perekonnaliikmetest võtta. 

Erakorralisega sa ei tea ju iial, kaua sul läheb. Ja selles elavas järjekorras on kõik võrdsed. Me ei teadnud ka, et kas on midagi tõsist ja kas äkki peab haiglasse jääma või ikkagi pääseb koju. Reedesel õhtul erakorralisse sattumine on muidugi omaette teema - haigla on rahvast nii pungil! Rahvas on nii kirju: ülikondades keskealised just töölt tulnud mehed, kes kaebavad infarkti ja mehelt peksa saanud väikelaste emad, trepil jala murdnud vanad prouad ja mädanevate jalgadega alkoholilembelised rokkarid. Ja siis mina kõikide nende inimeste keskel, pealtnäha täiesti terve inimene. Hoian silmi ereda prožektorvalguse eest peidus ja hoian selles segasummasuvilas üleüldiselt madalat profiili. 

Umbes pärast 101 inimese teenindamist ning kõikide teiste patsientide lugude ärakuulamist (kui ootesaalist edasi protseduurisaali lastakse, siis istud teiste patsientide kõrval ja kuulad mida nad valvearstidele kaebavad, räägivad) võttis üks vaba resident minu ette. Küsitles ja mõõtis kõike, vererõhk on madal, kehatemperatuur on kõrge, valguskartlikkus suur ja nii edasi. Hakkas proovide tarbeks verd võtma, aga ossa-ossa, seda veenide torkimise kunsti pole veel hästi kätte saanud. Torkis minu veene ja torkis, aga verd ikka kätte ei saanud. Mitu päeva hiljem näen nagu süstiv narkomaan välja. Kõik veenikohad verevalumeid täis! Tuli tema juhataja-juhendaja-valvearst ja ütles, et töö on väga kehv, proovi, kas sul lastakse vere võtmisega uus katse teha. Mis mul muud üle jäi? Kui ma poleks tal lasknud, oleksin veel mõned tunnid järgmise vabaneva arstini ootama jäänud. Eks ikka lasin. Resident oli seekord kaval. Tõmbas minu käe 10 minutit enne võtmist rihmaga kinni. Vahepeal oli juba tunne, et jään oma käest ilma - see oli täiesti tumesinine, ma ei tundnud seda ja ei saanud liigutada. Vähemalt seekord sai vereproovide jaoks verekese kätte. 

Reedesel õhtul erakorralisse sattumine on tõesti ekstreemne tegevus. See rahvamass ja mis hädadega inimesed arstile tulevad - selliseid asju saab ainult reede õhtul juhtuda. Mina ei tahtnudki kuskile haiglasse minna, aga perearst leidis, et parem karta, kui kahetseda! Mingi hetk tehti mulle veel kopsuröntgen, pandi kanüül ja süstiti füsioloogilist lahust sisse, et vererõhku kuidagigi normaalsemaks kergitada. Ma tegin raviarstile nalja, et väike kiire check up, et kõik on korras kujunes välja suursuguseks meditsiiniliseks operatsiooniks. Kuulasin kaaspatsientide lugusid ja vahetasin autos istuva Andresega täiesti ebaseksikaid ühelauselisi sõnumeid. Kuna haigla ooteruum oli ootavatest inimestest täiesti täis, siis kuulsin pealt medõdede murelikke dialooge, kuhu neid patsiente küll majutada saaks, kõik voodid on ju kinni. Pakkusin neile välja, et kuna ma pole surmatõvega, siis saan kanüüliga tooli peal ka istuda, võtku minu voodikoht ja andku see inimestele, kes seda rohkem vajavad. Medõed oli küll veidi üllatunud, kuid ei lasknud sel ahvatleval pakkumisel raisku minna. Istusingi tund aega ja ootasin oma testide tulemusi, kanüüli kaudu lahus tilkumas. 

Selle aja jooksul veendusin, et hoolimata erakorralise meditsiini osakonnas valitsenud kaosest ning arstide nappusest, on Austraalia meditsiinisüsteemis väga hea, inimlik ja kaastundlik õhustik! Ükski arst ei lubanud endale mingeid üleolevaid kommentaare patsiendi suunal ja teemal, ega kohelnud joodikut või narkomaani tavalisest inimesest erinevalt, arstid kuulasid äraleierdatud elulugusid ja suutsid isegi veel küsimusi juurde küsida - ja mitte ainult füsioloogilist seisundit puudutavaid, vaid ka selliseid, rohkem psühholoogilisi ja moraali toetavaid. Suur austuseavaldus Austraalia inimsõbralikele arstidele, sest pärast Eestis saadud kiirabi ja erakorralise meditsiini kogemust, kartsin väga, et saan oma "väikese ja naeruväärse probleemiga" pöördumise eest ka siin sõimata. Aga ei saanud! Hoopis vastupidi. Siinsed arstid tundsid minu seisundi pärast rohkem muret, kui ma ise. 

Aastaid tagasi kutsusime Eestis mulle keset ööd kiirabi, sest olin päeval jäise betooni peale kukkunud ja õhtuks oli põlvevalu põrgulik, ükski vaigisti seda ei leevendanud, kõndida ma ka ei saanud ja tunne oli justkui keegi väänab põlve välja, hoopis teises suunas. Tuli kiirabi ja tere asemel küsiti kõigepealt, et kas ma olen end süstinud või muul moel kaifistaadiumisse viinud, vaadati silmad üle, sest ma olin kahtlastes ebainimlikes valudes. Arusaadav, et sellisel juhul polegi midagi muud, kui mõni valuvaigistav süst teha ja lasta patsiendil järgmisel päeval edasistele uuringutele minna...aga tõesti, see sõimupoole oleks võinud vabalt ära jätta! Sest kurat küll, arst, lisaks oma sümptomite, diagnooside, saatekirjade ja haiguslugude tööle pead sa ka psühholoogi ametit valdama. Haigeid ja vigaseid inimesi kuulama, toetama ja mõistma. 
Ja kui sa ütled, et sulle makstakse vähe, et inimestesse inimväärselt suhtuda, siis sa oled tõesti väga vale ameti peal. 

Minu lugu lõppes õnnelikult. Kirjutasin avalduse, et tahan haiglast meditsiinilise nõuande vastaselt lahkuda, sest ma tõesti ei näinud mõtet istuda seal veel mõned tunnid ja oodata, kuni minu vererõhk normaalseks muutub. Testid olid korras, kopsud puhtad. Ja ei mingit meningiiti. Aga ma olen väga tänulik oma arstile, kes lasi mind "igaks juhuks" edasi uurida, mis sest, et see oli erinevatele osapooltele üsna ebameeldiv ja pikk protsess.