Aina süvenev seenekadedus

Austraalias elades ja eemalt Eesti elu internetiallikate vahendusel jälgides, ei ole ma praktiliselt kordagi mingit erilist kadeduseussi enda sees tundnud. Kui kõik kiruvad, et küll Eestis on soe ja vahel kuum, siis mõtlen, et on rahulolematud inimesed, nautigu, mis siin vinguda ja sellele auru kulutada, sest nädal aega KUUMUST kannatada pole meie Perthi kliima kõrval ikka midagi märkimis- ja mainimisväärset. 

Jaanipäeval, kui kõik oma lõkkepildid üles laevad, mõtlen, et kurat küll kui hea, et me sel aastal sellest osa ei pea võtma ja kaugel elame. Jaanipäev on absoluutne kohustuslik pidupäev. Seda päeva ei saa kodus maha konutada! Mingeid erilisi peotraditsioone justkui pole: alguses passivad eestlased mornide nägudega lõkke ümber, moka otsast tuleb veidi juttu, aga seegi on väga välja pressitud ja vaid viisakusest. Kuigi tõelised jaanipäevalised lähevad alles koidikul tuttu ja mul tekib alati küsimus, mida nii pikalt tehakse? Mingeid mänge ja seltskondlikke tegevusi ju tavaliselt pole! Jaanipäeva on pea alati õnnistatud aasta halvima ilmaga ja ma ei saa aru, miks peab elu ja tervise hinnaga horisontaalvihmas ja marutuules pikisilmi põiepõletikku ootama. 

Terve Eesti jookseb maratoni ja isegi selle peale ei tule mingeid emotsioone. Kus on mu kadedus? Saavutamishimu? 

Minu mees laigib teise naise pilti või vaatab tänaval ilusale naisele järele. Ei mingit armukadedust. 

Aga üks asi närib kohutaval kombel hinge. See sügisene seenerohkus ja lausa vastik vaadata, kuidas iga suvaline algaja seeneline korjab bussitäie puravikke! Lähen kadedusest roheliseks. Meil pole seeni! Seenemetsi! Ja sellist võimalust metsas seeni korjata! Aitab! Ma ei suuda seda piina enam taluda. Mu süda tilgub verd.  

Ma pean siia juurde selgitama, et elasin esimese kolmandiku oma elust paksu metsa sees ja enne kooli minemist ja kirjutama õppimist, tundsin kõiki söögiseeni ning oskasin mürgistel ja mitte mürgistel vahet teha. 

Kuna elasime Värska vallas, mis on minu jaoks võrdub metsasaaduste paradiisiga, siis me mingeid pilvikuid ja riisikaid ja isegi suuri puravikke ei korjanud. Vanaema ütles, et noo võite koju tuua küll, aga need lähevad põrsastele söögi sisse. Seega me väga ei vaevunud. Kukeseeni ja väikeseid kivipuravikke, mis pisikestesse purgikestesse marineeriti, tõime küll tonnide viisi. Alles täiskasvanuna sain teada, et paljud seened, mida me loomadele andsime, on tegelikult head ja inimesesõbralikud söögiseened. Vanaema liigitas aga need "sitaseenteks" ja viskas sigadele jahukördi sisse. 

Kui meil Tallinna sugulased seenevisiitidel käisid, siis need korjasid isegi ussitanud seeni. Pilvikuid ja igasugu muid mitte nii väga väärtuslikke seeni. Vaatasime üsna viltu nende peale, et kuidas nad üldse matsu välja ei jaga, aga ka kuidas nad kodulooma kasukate peale aevastama hakkavad ja lehmapiim neid WC vahet jooksma ajab? Lapsena oli kõik see suur müsteerium ja vaatasime neid linnalapsi, kui teiselt planeedilt pärinevaid tegelasi. 

Aga aina süvenev seenekadedus...kuidas sellest üle saada ja olla? Ma ei kujuta ette, et kõikidest võimalikest aastaaegadest tuleksime ja reisiksime Eestisse sügisel. Seene tipphooajal. 

Kade uss loodab, et varsti tuleb lumi maha ja piinad lõppevad.