Kui laps on nädalate viisi heas tujus ja rõõmsameelne, siis tahaks veel palju-palju lapsi saada

Googeldasin eesti keeles Frans Plooij ja tema maailmakuulsat laste esimeste eluaastate arengu teemalist bestsellerit "The Wonder Weeks" ja kõige selle peale tuli NULL tulemust! Mis moodi pole seda eesti keelde tõlgitud ja miks üheski eestikeelses foorumis pole sellele teooriale viidatud. Oh, ma pean huvilisi valgustama.

Mina sain imenädalate raamatust mõningast psühholoogilist abi. Ja leevendust, et kõik keerulised etapid beebi arengus saavad ükskord läbi. Lühidalt kokku võttes räägib nö "imenädalate" teooria sellest, et iga laps läbib oma vaimse arengu jooksul keerulisemaid perioode, mille ajal ta nutab rohkem, vingub kõvema häälega ja hoiab igal võimalusel sinu seelikusabast kinni. Või nagu meie juhtum näitas: kisub niigi kulunud katkised koduteksad sisuliselt ribadeks.

Raamatu autor Frans Plooij elas tükk aega Tansaanias ja Ida-Aafrikas uurides šimpansite käitumist. Uurimisrühm muutis ajaga oma uurimisteemat, kuid sellest hoolimata jätkati andmete kogumisega, sest jõuti põhjapaneva arusaamiseni, et maailmas pole teist taolist kohta, kus saaks nii vabalt vastsündinuid šimpanseid jälgida ja nende kohta tähelepanekuid teha.

Uurimisrühm tegeles erinevate admete kogumisega umbes kaks aastat. Kui Frans ühel hetkel Aafrikast Euroopasse põrutas ja kogutud andmeid uurima ja analüüsima asus, selgus tõsiasi, et šimpansi beebidel ja imikutel on teatud regressiooni perioodid - kui nad klammenduvad oma ema külge ja on virilamad. Saadud tulemused toetasid hüpoteesi, et varajase ontogeneesi jooksul avaldub kesknärvisüsteemi hierarhiline korrastus, mis on vabalt elavate šimpansi beebide ja imikute käitumisliku arengu aluseks. Inimkeeli öeldud, et need virilamad perioodid on aluseks palju suuremale astmelisele tajusüsteemile. Nad korrastavad teadmisi ja arendavad tajusid. See teooria töötas ka inimeste laste peal. Ühe virila perioodi lõppedes saab laps näiteks aru, et ta polegi ema ja isaga üks organism. Või et segamini ajamise ja lammutamise asemel võib asju sorteerida ja korrastada - neid üksteise sisse pannes.  

Pärast selliseid suuri avastusi asus Frans uurima ja jälgima inimemasid ja nende beebisid - nende loomulikus olekus ning keskkonnas. Selle jooksul jõuti teadmiseni, et ka inimlapsed läbivad selliseid raskeid perioode! Iga taoline keeruline periood (leap) mõjub hüppeliselt nende vaimsele arengule.

Uued nii öelda "hüppe" jooksul omandatud taju ja kontrollimehhanismid ladestuvad eelnevate peale moodustades hierarhia. Selle uurimise põhjal tehti üks suur tabel, mille järgi saab lapse nutu- ja jonnirohket perioodi pea nädala täpsusega ette ennustada. Mina hakkasin seda tabelit kasutama, kui Daniel oli umbes viie nädala vanune ehk enamvähem esimese virila perioodi eel. Otsustasin, et prindin selle tabelikese välja ja hakkan markeriga jooni tegema, kus ja mis ajal Daniel oli tujust ära ja pahur. Nüüd seda tabelit markeriga täis sodituna vaadates, peab tõdema, et asi on päris täpne ja nüüd oleme õnneks taas päikselise perioodi peal, kus kõik teeb nalja, elu on lill ja laps suudab aeg-ajalt ka minu külge klammerdumata teiste lastega sotsialiseeruda ja ISEGI omaette mängida.

Kuigi vanemad kipuvad arvama, et vahel lapsed nutavad ja on pahas tujus ilma põhjuseta, siis tegelikult on neil pea alati väga mõjuv põhjus nutmiseks (eriti veel imenädala ajal) - beebi areneb drastiliselt ja kohati arengud ja muutused häirivad teda. Vaimsed muutused, mida imenädalate jooksul läbitakse aitavad kaasa uute füüsiliste oskuste arendamisel ja on selge märk sellest, et beebi teeb suuri edusamme. Ehk üleväsinud ema keeli öelduna: kui su laps on pidevalt viril, jonniv ja nutab iga asja peale, samal ajal sinu külge klammerdudes, tähendab see, et ta areneb hüppeliselt.

Neid arenguid ja muutisi võiks võrrelda taolise olukorraga, et jääd oma voodis magama ja järgmisel päeval ärkad hoopis Pariisi kunstimuuseumis ihuüksi soravalt pärsia keelt rääkimas. Täiesti pöörane! Asjatundjad väidavad, et pärast igat rasket perioodi beebi justkui siseneks uude ja senitundmatusse maailma.

Ma olen nii rõõmus ja õnnelik, kepslen terve päev ringi, sest Daniel on taas rõõmsameelne ja pingetu laps ja kaalun isegi seda väikese venna/õe muretsemist...(kunagi)Taoline ajutine probleemitu ja draamatu pereidüll on isegi palju töötava pereisa mõtlema pannud, et mis saaks kui me veel ühe lapse saaksime? Oleks ju nunnu pere!