Otse põhisisu juurde

Magamistubadesse kihutavatest autojuhtidest ja inglise-eesti segakeeles blogivatest inimestest

Palun, et keegi värskendaks mu mälu, sest ei mäleta Eestis elamise aegadest neid uudiseid ja ajalehe pealkirju, et keegi purjus auto- või traktori- jms sõidukijuht oleks kellelegi süütule perekonnale magamistuppa sisse sõitnud või rallinud!? 

Mitte, et eestlased austraallastest vähem alkoholi tarbiksid või vähem purjuspeaga rooli istuksid. Lihtsalt ei mäleta, et autoga majja sõitmine oleks Eestis mingi suurem probleem olnud. Siin elades on aga see mingil imelikul kombel täiesti iganädalane, kui mitte igapäevane uudis. Alles täna hommikul räägiti uudistes, kuidas Melbourne paarike on õnnesärgis sündinud, sest nad jäid ellu, kui teismeliste poolt varastatud John Deere traktor neile keset ööd magamistuppa sõitis. Ühtedele Eesti tuttavatele, kes Perthis elavad, sõitis üks auto hoopis vannituppa. Ma ei jõua kõiki neid uudiseid ära loetleda - seda juhtub nii tihti! Kas tegemist on mõne Austraaliale omase paradoksiga? 

Siin mängib oma rolli Austraaliale omane eramajades elamine. Linnad on pikalt ja laialt laiali valgunud just selle tõttu, et korterelamuid on vähe ja suurem osa elanikkonnast elab eramajades. Teine asi, mis on meid mõnel juhul isegi ärgitanud valmiskodu ostmise asemel oma maja ehitamise valima, on asjaolu et paljud, kui mitte kõik majad, on taolise planeeringuga, kus magamistoad jäävad tänavapoolsesse maja ossa. Kui sa peaksid elama mõne tiheda liiklusega tänaval, siis võid enam kui kindel olla, et keegi kunagi sõidab sulle garaaži, magamis- või elutuppa sisse. Ja kahjuks ei kaitse sellise ootamatu rünnaku eest ükski telliskivimüür või maja ümber kasvavad puud! Nende oluliste nüanssidega peab arvestama, kui oma kodu ostma hakkame. 

Tavaline Austraalia "magalarajoon". Allikas: http://www.abc.net.au

Muidu elu on ilus ja roosiline, midagi eriti närvi ei aja... kui vaid Eesti inimeste blogide lugemine. Ma loen mõndasid, lugemisväärsete blogide nimekiri on päris lühikeseks jäänud ja ei viitsi kellegi reklaamijuttu ja tootearvustusi lugeda. Täiesti crazy, no offence, aga why not kirjutada eesti keeles? I do not get it, what is wrong with eesti keelega, et selles end like human beingi kombel väljendada ei saa? So popular on kirjutada pool teksti eesti, pool inglise keeles. Mina jällegi pingutan oma viimast mitte veel sirgenenud ajukurdu, et mõnele meie Austraalia igapäevaelu kirjeldavale inglisekeelsele sõnale / väljendile eestikeelne vaste leida. Minu meelest on nõme ja lame inglinisaator olla!

Ma pole oma elu jooksul teab, mis Eesti patrioot olnud ja pole elu sees pisarad silmis Eesti musta mulda suudelnud, aga ajab närvi küll, kui inimesed mingit segakeelt ajavad ja seda oma lastele õpetavad. Asi pole ka ainult laensõnades, mida on inglise keelest omaks võetud praktiliselt igasse maailma keelde ja kõikjal laialdaselt kasutatakse. Asi on igapäevastes väljendites, slängis, sidesõnades, mida moe ja cool olemise pärast argikõnes nii tihti kasutatakse...It's really pissing me off! Ma mõtlen, et kas mitte just need samad Eestimaal elavad ja pidevas väljasuremissündroomi all kannatavad eestlased ei peaks oma keelde veidi hoolikamalt ja hoolivamalt suhtuma? 

Rant over. 

Kommentaarid

  1. Eesti inimeste blogisid ju ei pea lugema.

    Nõus, et kui midagi kirjutada, siis muidugi kas ühes keeles või siis mõnes teises keeles.

    Ja kurb tõesti, et eesti keelest ei hoolita. Eriti näeb seda siis, kui kord aastas Eestis käia. Igal korral on valus märgata, kuidas eesti keel veel hullemaks läinud. Nii raadios, telekas, ajalehtedes kui siltidel ja reklaamidel. Ja jutt pole siin praegu mingist "keele arengust" või "moodsast sõnakasutusest", vaid tõesti lohakusest ja sulaselgest hoolimatusest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen sinuga väga päri! Ma üritan Austraalias elades eestikeelseid raamatuid lugeda ja kuskiltki "head ja korrektset eesti keelt" ammutada, aga inimesed Eestis, kes igapäevaselt eestikeelses keskkonnas elamise luksust naudivad, lihtsalt vägistavad keelt järjepidevalt ja hoolimatult. Ma saan aru, et keel areneb ja muutub, keelt ei ole võimalik purki paigutada ja esialgsel kujul säilitada, aga hetkeolukorras tundub, et selle kiired muutused pole mulle üldse vastuvõetavad.

      Kustuta
  2. Segakeele kasutamise koha pealt täiesti nõus. Milleks seda vaja? Ilmselt lihtsalt selleks, et demonstreerida oma “erudeeritust”, aga võib-olla ka mõttelaiskusest. Mõnel inimesel on muidugi vajadus näidata, kui ruttu ta kohalikku kultuuri sisse elab - kohe nii sisse, et poole aasta pärast on eesti keel tugeva aktsendiga ja eestikeelsed sõnad ei tule üle huulte :)
    Mis puutub inglise keeles blogi kirjutamisse, siis kohati isegi mõistan seda - sageli on ju palju ingliskeelseid sõpru ja tuttavaid, kes tahaksid ka su blogi lugeda. Nii ongi kaks võimalust: kas teed topelttööd ja kirjutad jutu algul eesti ja seejärel inglise keeles või lähed üldse inglise keelele üle.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul ei ole ka midagi selle vastu, kui sa täielikult inglise keelele üle lähed ja inglise keeles blogi pead. Aga mind häirib segakeele variant. Oleme paaril korral ka selliseid tolasid kohanud, kes pärast paari kuud Austraalias elamist eesti keeles aktsendiga räägivad. Mida kuradit?

      Kustuta
  3. Veel üks märkus - selle blogi eesti keelt on küll nauding lugeda :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tõesti? Ma olen oma keeleoskuse kohapealt üsna kriitiline. Minu meelest on mul viimasel ajal palju probleeme sõnade järjekorra ja liigsete määrsõnade/kaassõnadega. Aga kui loed teiste kirjutisi (ja neid mida ajakirjanduses avaldatakse), siis hakkab hingel veidi kergem.

      Kustuta
  4. Neid majja sissesõidu lugusid on ka Eestis, tõsi, rahvaarvu erinevuse tõttu pisut harvemini. Üks näide: http://tartu.postimees.ee/335352/purupurjus-noormees-porutas-tartus-autoga-majja-sisse

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja ongi selliseid juhtumeid! Poleks arvanud. Asi vist selles, et ma loen Eesti meediast ainult arvamusi ja suuremaid uudiseid..sellised uudised on märkamata jäänud.

      Kustuta
  5. Viki, kuule, kas sina jäädki nüüd Perthi elama? Et väike vihje käis tulevikus maja ostmisele ja ma siis mõtlesin, et huvitav, kas Perth või põrutate kuhugi mujale. Minul on siuke tunne, et ma jään kuhugi Uus-Meremaa lõunasaare allaotsa, Dunedin või Queenstowni kant.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hetkeseisuga oleme küll sellised plaanid teinud, et aasta pärast võiks oma kodu Perthis olemas olla. See ei tähenda muidugi, et me igaveseks Perthiga seotuks jääme, meil on siin igasugu mõtteid olnud...Ebaotstarbekas tundub renti edasi maksta ja vanus on ka juba selline, kus tahaks oma käe ja nägemuse järgi asju teha :)
      Ma arvan, et sinu elupaiga valikud on kadestamisväärsed! Oh seda ilu! Me vaatasime Perth Hillsi kinnisvarapakkumisi ja kui vahepeal miljonäriks ei saa, siis hammas küll peale ei hakka.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Lääne-Austraalia: roosajärv, soolajärv ja mageveejärv

Odav punane pakivein hakkab ruttu pähe. Oleme veel selles vallas algajad. Ma katsun selle pähehakkamisest kiiremini kirjutada. Oleme kuskil Kalbarri lähistel rantšos, kus peetakse 47 hobust. Tegime just õhtusööki: praekartulit ja liha, kurgi-tomati salatit selle kõrvale. Maksime oma ööbimise eest 10 Austraalia dollarit (per person) ja saame selle eest rantšos autot parkida, ihu pesta ja toitu valmistada ning seda külmikus hoida. Magamisteenust selle hinna sees ei ole, aga me oleme sellega arvestanud ning kasutame selleks oma Ford Falconit. Pole häda midagi, noored inimesed! Rantšo perenaine käis ja muretses meie pärast, et me ikka auto akna ülevalt veidike lahti jätaksime, sest nemad vastutavad meie elude eest. Tänase päeva jooksul nägime ennenägematuid ja kirjeldamatuid vaateid, kolm emu jooksid üle tee, üks känguru kükitas tee servas, nägime oma silmaga roosat järve (pildilt pole hästi näha, aga see oli sama värvi nagu Viktoria varbaküünedki) ja soolajärve (päris soolane oli!)...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...