Päeva jooksul keerleb minu peas tuhandeid erinevaid mõtteid, millele tahaks rohkem mõelda ja millest kirjutada ning juurde lugeda, õhtuks aga kui kõik protseduurid tehtud ning väike kratt läbi raskuste magama pandud, ei suuda miskit enamat töödelda ja vastu võtta, kui Delfi Naistekat...et jah. Siin sa oled, minu allukäigutrepi esimene aste! Vähemalt tean, kuidas suhet vürtsikana hoida ja õigeid sõpru valedest eristada. Mingitel sellistel teemadel seal ju ainult kirjutatakse? Nii ongi mõnes mõttes lihtsam elada - sukeldud oma kaltsu- ja asjadekesksesse maailma ning lülitad muust maailmast välja, hinge valutamata ja asjadele sügavamalt mõtlemata.
See pole eriline saladus, et alustasin 9. septembril õpingutega ehk siis pärast kahte aastat õpinguid, 240 tundi praktikat ja eksameid saan "Early Childhood Education and Care" diplomi. Väga paljusid inimesi on minu erialavalik hirmutanud ja imestanud, pannud esitama küsimusi, et kas oled kindel, et sellega hakkama saad ja kas arvad, et antud eriala on sinu jaoks. Ma olen oma peas kõik asjad detailideni läbi mõelnud ja kaalunud ühte ning teist ja lisanud kõigele sellele veel kolmandaid aspekte. Ma olen selles valikus raudkindel.
Ausõna, luban avalikult kõigi ees, et kui lapsed ükskord kooliealiseks kasvavad, ei lähe ma õpetajaks õppima ja kui nad ükskord ülikooli jõudnud, siis ei lähe neid ülikooli hindama ja juhendama.
Ma ei näe sel mõtet, et läheksin tagasi tööle, istuksin oma mugavas toolis ning maksaksin administraatori, kontoriametniku või mõne muu suvalise valgekrae palga oma laste kasvatamise peale, sel ajal, kui minu lapsi kasvatab keegi võõras inimene...sel eluperioodil, kui laps(ed) vajavad mind, nende ema, kõige rohkem. Olles ise kõige selle juures totaalselt õnnetu!
Ses no tõesti, mis mõte on minna $150 eest päevas tööle, et pool sellest ära anda ja samal oma lastest lahus olla? Lastega koos töötamise juurde kuulub palju problemaatilisi nüansse...aga küll me neist jagu saame. Ning ma mäletan veel eredalt neid seljavalusid ja -hädasid, mis pidevast ekraani jõllitamisest ja statsionaarsest toolis istumisest tekkisid. Istuv töö pole minu jaoks. Ma tahan ringi joosta ja kraamida ning rassida. Mind teeb rahutuks, kui pean töö tegemist teesklema ja endale tegevust otsima, et enda eksistents ära õigustada.
Kui sul on näiteks 2-3 last (mis on meie plaan), siis minu jaoks puudub tööle minemisel igasugune mõte. Pärast kõikide lasteaia ja eelkoolide maksude äramaksmist oled heal juhul mõnesaja dollariga plussis. Lasteaiatöötajate lapsed saavad paljudesse lasteaedadesse väga soodsate tariifidega ja neid boonuseid on teisigi. Pealegi mulle tundub, et sel erialal on väga tugev moraalne ja eetiline vastutus kogu ühiskonna ees. Sa suudad suunata ja mõjutada selle tulevasi ühiskonnaliikmeid (sellest poolest tahaks kunagi pikemalt kirjutada). Kõiges selles ratsionaalses arutelus iseendaga oli viimasel punktil kõige rohkem kaalu.
Ja alati on võimalus oma lasteaed/-hoid asutada! Kapitalistlikus maailmas üldiselt ja Austraalia ühiskonnas, kus paljud emad ruttavad juba kaks kuud pärast sünnitust tööle, on sel teenusel väga suur nõudlus. Minu meelest oleks Austraalias isegi eestikeelsel lasteaial täiega lööki! Saaksin samal ajal ka oma Eesti-suunalist karmavõlga vähendada.
No vaatame.
Hetkel loen enne und tervise- ja ohutuseteemalisi materjale, mis on ühtlasi minu esimeseks aineks. Ülejärgmisel esmaspäeval lähen lasteaeda praktikale. Andres jääb nädalaks lapsega koju. Mõlemal saab huvitav ja põnev olema. Ma tahaks väga, et ta kirjutaks oma päevadest väikese rüblikuga isa perspektiivist, aga ma juba tean ette, et pärast keskmist päeva on seda liiga palju tahetud.
Kui sa praktikal ära käid ja kohapeal asja vaadelnud oled, saad vast sellest tööst õige maitse suhu ning kui siis ka veel ütled, et sada raudkindlat protsenti tahad seda tööd teha, jäädakse sind vast uskuma :P
VastaKustutaMuideks, kirjuta siis kindlasti Austraalia lasteaia hingeelust blogisse ka. Mitu kasvatajat mitme lapse peale on, kuidas päevaplaan koostatud, kes vastutab mille eest, milliseid probleeme esineb, mida süüa antakse, kuidas suhtlevad lapsevanemad kasvatajatega jne jne. Mul endal küll lapsi ei ole, aga usina Perekooli lugejana olen Eesti lasteaia kitsaskohatdega hästi kursis :D ja ega ma ainus lugeja pole - kindlasti leidub kümneid teisi, kellel oleks põnev lugeda.
Ma olen viimasel ajal väga paljude teiste laste gruppidega (mängu- või laulu) koos käinud, teinud, näinud - ei loo illusioone töö osas ja see ongi räigelt raske ning kohati kaootiline, aga tõepoolest, eks järgmisel nädalal saab paremini teada ja maitse suhu, kuidas mina sellesse keskkonda sobin ja kuidas mina lastele peale lähen. Elame-näeme.
KustutaMa tahaks Austraalia lasteaia olemuses ja süsteemis mitte pettuda ja seda mitte kuigi kritiseerida, aga teiste emmedega suheldes ja kõigele sellele läbi lapsevanema pilgu vaadates, tundub, et mul on juba väike eelhoiak tekkinud! Suurepärane mulje on juba eos suretatud :) Katsun need eelhoiakud ära nullida ja puhta lehena alustada.
Mis eelhoiak? Pane kirja enne kui päriselt kohale lähed, muidu läheb meelest. Ja Sepaga võid pärast mõlema tööpäeva lõppu kiirintervjuu filmida ja siia postitada :)
VastaKustutaPärast tööpäeva olen enamjaolt lapse ja koeraga parki mängima läinud ning lasknud Andresel veidi tööasjadega tegeleda. Läks meelest intervjuu tegemine, aga kolmandaks päevaks näeb kodu välja küll nagu tuumakatastroofi üle elanud! Tegeleme aktiivselt tagajärgede likvideerimisega, eelhoiakutest ja esmamuljetest kirjutan kohe ühe postituse :)
VastaKustuta