Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!
Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid asutusi pole, on vaid elumajad. Alkoholipood lasteaia kõrval - ei tea, kuhu vaatasid kohaliku omavalitsuse planeerimisosakonna spetsialisti silmad, kui nad teineteise kõrval tegutsema lasti? Minu meelest on drive-in bottleshop päris suur potentsiaalne oht põngerjatele, sest ehitiste seinad on siin, Austraalias, väga kergesti läbi sõidetavad. Piisab ühest joobunud tegelinskist, kes manööverdades väikese valearvestuse teeb ja sõiduk võibki beebide magamisruumis lõpetada.
Täpsustuseks lisan, et olen siiani töötanud vaid beebide ruumis ehk kuni 18-kuustega.
Esimesel päeval hoidsin kahel esimesel tunnil oma nuttu sügaval kurgus kinni. Siis kohanesin ja sain aru, et olen väga õige eriala valinud - sest ma saan selles vallas SITAKS ära teha. Klomp tuli kurku ja peaaegu oleksin ilge pehmiku mulje jätnud, aga siis võtsin end kokku ja otsustasin, et raisk, seni kuni mind siia tegutsema lastakse, teen kõike oma tõekspidamiste alusel ja ei allu ebaprofessionaalsete lasteaiatöötajate sabotaažile! Mul on au töötada kahe seenior "educatori" või eesti keeli harijaga.
Kogu selle silmakirjaliku tralli peale mõtlemine ajab mul südame pahaks - hommikul, kui beebide (kuni 18-kuused) lapsed meile tuuakse, pannakse mängima lõbus lastemuusika, põrandat läigivad puhtusest ja tööst tüdinenud "harijad" naeratavad lastevanematele nii sõbralikult ja lahkelt, et isegi mina hakkasin kõike seda idüllilist fassaadi reaalsuseks pidama. Kui lapsed on ära toodud, siis näeb päevakava ette, et nad roomavad ja tuterdavad mööda ruumi 2-3 tundi seni kuni kasvatajad oma klatši- ja pläkutamisvajaduse ära rahuldavad. Lastel tilgub paksu tatti nii palju, et jah, aga kasvatajad vaatavad otsa ja ei näe, et peaksid selle pühkimisega abitut beebit aitama. Minu visiitkaardile võikski märkida, et olen elukutseline tatipühkija ja oskan seda sooritades üldsoovitatud protseduuridest eeskujulikult kinni pidada.
Mingi hetk saabub pühalik traditsionaalne morning tea rituaal, kõik istutatakse lauda, isegi need, kes veel omal jõul ei istu. Selle kolme päeva jooksul pole ma näinud, et neile midagi muud, kui võileiba oleks antud. Kuna selles rühmas on lapsi alates neljandast elukuust ja paljudel pole veel isegi mingeid hambaidki, siis jah...ja minu jaoks pole võileib mingi eriline söök nagunii. Eriti veel beebidele.
Pärast hommikust snäkki jäävad lapsed laua ümber istuma ja teevad midagi arendavat ja käelist, näiteks täna oli päevategevuseks pliiatsitega joonistamine. Nägin seda haledust pealt, kuidas üks kasvataja sirgeldas veel-toolis-mitte-hästi-istuva beebi eest midagi paberile, SUNDIS last pliiatsit käes hoidma, et sellest kunstiteosest ja tegevusest lapsevanemale hea pildiline raport saata. Üldse, mind häirib see tohutu pildistamine palju. Kasvatajatel on pidevalt kaamera käes.
Me oleme perses ajastus, kus inimese pilt loeb rohkem, kui reaalne tegevus ja selle tegevus nautimine. Vaadake täiskasvanuidki, kes pidevalt mingeid õndsaid pilte lavastavad, et teistele oma elust perfektne mulje jätta. Sellest on savi, mis objektiivi taga tegelikult toimub. Minu esimesel praktikapäeval lasti beebidel igasuguseid lõhnasid nuusutada ja värskelt pressitud apelsinimahla mekkida. Pildi õnnestumiseks pidin võimalikult nähtamatult beebide suude juures väikest klaastopsi hoidma, et jääks mulje nagu nad jooksid, ja kui mahlaproovijaga pilt ära tehti, mindi sama topsikesega järgmise fotoohvrini. Mis sest, et tegelikult ei saanud mõni laps tilkagi apelsinimahla. Pilt on olemas ja beebid veel ei räägi oma vanematele, mida nad hoius päriselt tegid. Ja hügieen, minu armas sõber, hügieen. Ma ei hakka sinna laskuma, sest see on must lõpmatu auk. Sellest tuleb eraldi kirjutada.
Kõige rohkem haiget teeb lõunaune kisa ja hüsteeriline nutt. See rebib mu südame tuhandeks tükiks, sest me pole Danieli kunagi värinastaadiumisse lasknud. Kuigi paljud lapsed on päris head uinujad, anna nende tekk, lutt ja pudel ning 10 minuti pärast on pisike tudumaal, siis 3-4 last on ikkagi sellised, kes vajavad täiskasvanute patsutust, kaisutust, unelaulu või süleshoidmist. Kui ma seal neid raskesti uinuvaid kaisutasin ja kallistasin ja sülle võtsin, öeldi mulle kohe ära, et hellitusteks ja personaallähenemiseks pole siin asutuses töötades ei aega ega energiat. Mis sest, et laps upub oma pisaratesse ja väriseb üle kogu keha, sest ta on nii ärritunud ja endast välja viidud. Ikka pead ta oma võrekasse pistma, lina peale ja saagu ise hakkama - elu ongi väga karm. Mul on närvid järgi andnud ja paaril korral olen voodi kõrval iiveldamiseni twinkle, twinkle little star laulnud. Mõjub koheselt rahustavalt, kui nad kellegi mahedat lauluhäält kuulevad. Sellise lähenemisega jääb nii lapse kui ka kasvataja psüühika terveks. Aga vanakooli seeniorkasvatajad leiavad, et nutmine treenib iseloomu.
Ahjaa, beebide menüüd on siiani olnud sääne: weet-bix piimaga, lihatükk väikese lavašiga, võileivad, võileivad, võileivad, vaniljesai vahukoorega, pasta hakklihaga, riis (sügavkülmutatud) juurikatega, soolased kreekerid ja mingi suvaline saiakäkk, mille vahele oli muna praetud. Puuviljadest on antud kaks arbuusikuubikut! Kokk on muidu hullult tore noor Austraalia tšikk, aga räigelt ülekaaluline oma noore ea kohta.
Ma tahaks veel tuhandest erinevast asjast kirjutada, aga pean selle vist mõneks teiseks päevaks jätma. Võib-olla setib ära/maha/eemale ja ma muutun selle asutuse osas leebemaks, hetkel on küll selline tunne, et minu kolleegid teevad kõike risti-vastupidi, mida kasvatusspetsialistid soovitavad ja mida mina emana oma lapsele iialgi ei teeks (näiteks 7 tundi järjest lamamistoolis olemine, sööma sundimine ja beebide peale karjumine ning kätest tirimine). Mulle muideks tehti juba teisel tööpäeval juhataja poolt tööpakkumine...Ma teen oma kohustusliku praktika ära ja katsun mõne parema koha leida. Aga samas, äkki võtan selle koha edendamise enda elumissiooniks? Täna, kui ma ära tulin, hakkasid kõik 8 tuderdist kõval häälel nutma. Mõelda vaid, kui kerge on nende väikeste tegelaste südamesse pugeda.
Väga põnev. Kas sul on mõni sõbranna või tuttav Eestis, kes oleks sõimes kasvataja? Lihtsalt selleks, et võrrelda. Äkki ei tehtagi Eestis midagi teisiti? Päris emalikku hoolitsust sõimerühmas loomulikult ei saa anda ja teatavat iseseisvust vast peabki treenima ja harjutama, nagu educatorid räägivad. Ma ei usu, et teil seal lapsevihkajad töötavad, lihtsalt inimvõimetel ongi piirid ja ega siis 8-le lapsele saa 8 kasvatajat võtta, et oleks võimalik kõiki kussutada?
VastaKustutaKas sa plaanidki spetsialiseeruda sõimerühmale või proovid enne suuremate rühmas kasvatamise ka ära ja otsustad alles siis?
Mu ämm on muidu eluaegne kasvataja, ta tegeleb vanemate lastega. Kahjuks pole ühtegi tuttavat sõimerühma kasvatajat. Ma usun millegipärast, et Eestis on olukord palju parem. Austraalias on kuidagi nii välja kujunenud, et kasvatajatel pole erilist haridust (kõrgharidust ega eriharidust), 5-st kasvatajast kellega koos töötan on kolmel tehtud minimaalne nõue Cert 3. Sisuliselt mingi pooleaastane kiirkursus...
KustutaMa vaidlen siinkohal mõnedele asjadele vastu, sest näiteks vägisi lapse toitmine tekitab temas trotsi ja psühholoogilisi traumasid, pikalt nutma laskmine on juba kõikide kasvatusspetsialistide poolt kahjulikuks tunnustatud. Ma saan aru, et alati ei saa personaalselt läheneda, aga mingites olukordades PEAB. Lapse tunnetega arvestamine ja lapse murede kuulamine on väga oluline osa kasvatusprotsessist. Me ei kasvata ju mingeid tundetuid sõdureid!
Jah, seda küll, kindlasti ei tööta seal lapsevihkajad, aga seda olen tähele pannud, et seal töötab kaks inimtüüpi: inimesed, kes on selle töö jaoks loodud ja naudivad igat päeva (ja suudavad väheste vahenditega igasugu toredaid asju organiseerida ja välja mõelda) ja inimesed, kes on kiired laste järelt koristajad, aga ei oska lastega ümber käia ja nende olemist huvitavaks teha.
Ma teen 120 tundi sõimerühmas ja siis veel 120 tundi Kindys (3+ vanustega), olen siin paaril hommikul 3+ vanuste ja koolivanustega olnud ning pean tunnistama, et mida väiksemad lapsed, seda lihtsam nendega on (panen selle teadmise kõrva taha). Eks igal vanuserühmal on omad plussid ja miinused, aga vanemad lapsed kindlasti panevad sind oma keeruliste küsimuste ning konfliktidega proovile. Praegu tundub, et beebidega on palju lihtsam ja tahaks vist sinna rühma jääda, aga eks elu näitab.
Appi, ma ei saa seda lugeda! Oleme oma lapsele nutmisega unekooli teinud, aga hüsteeriasse last ikka ei lase ja emana teed nuttudel vahet. Võõral ma nututada ei laseks. Ütled kuni 18k, kui vanad siis kõige nooremad on? Ja mitu tundi päevast nad seal on? Kõik teevad ühe une hoolimata vanusest? Õues ka käiakse? Ja mitu täiskasvanut selle 8 lapse peale.
VastaKustutaNo, kõige nooremad, keda vastu võetakse on 6-nädalased. Suurem osa praegustest beebidest ongi sellest east alustanud. Hetkel on üks pea neljakuune, siis on kuuekuune ja siis riburadapidi edasi...Mina isiklikult arvan, et sellises vanuses lastel on veel vara sotsialiseerida ja näen päevad läbi sõimes olemises palju negatiivset. Kindlasti oleneb see keskusest ka, aga meil on neli beebit ühe täiskasvanu kohta. See ei näe palju teistsugusem välja, kui sul oleks kodus neli samaealist last, kelle eest hoolt kanda. Kasvatajad pole üliinimesed! Õues käiakse, aga päris pisikesi, kes veel ei kõnni me välja ei vii, sest nad korjavad mänguplatsilt igasugu asju suhu ja võivad end ohustada. Ma ei ole selle nädala jooksul näinud, et neid (kes veel ei kõnni) oleks välja viidud. Kõik teevad sama une jah, mingit individuaallähenemist pole.
KustutaAa, nüüd uuesti lugedes (kuigi ma ei saa seda lugeda!) näen, et al. 4 kuud?!?! Issand, ma ei jäta kuuekuustki veel rohkem kui mõneks tunniks isa-vanaemaga. Kõik on pudelilapsed ja emmed tööl jah? Masendav, mis töö see on nii tähtis, et oma imik terveks päevaks sellisesse kohta jätta. Ainus, mis lohutab on see, et sina oled seal. Aga sind on üks ja selliseid kohti ilmselt sadu ja tuhandeid. Pea vastu!
VastaKustutaMulle iseenesest töö meeldib täiega! Ei mingit rusuvat kontorirutiini, aja parajaks tegemist ja viilimist, koguaeg on midagi teha ja käed-jalad on sõna otseses mõttes tööd täis. Töötajaskond vahetub tihti, see mõjub beebidele halvasti, sest paljud neist käivad sõimes viis päeva nädalas, mõned tuuakse juba enne 6:30 hommikul ukse taha, et kas saaks äkki 10 minutit varem laps ära tuua?! Mõned beebid on klammerduvamad, kui teised ja neil on stabiilsust ja samasid nägusid vaja, aga jah...
KustutaMulle ausalt öeldes ei mahu pähe, kuidas siin, heaoluriigis Austraalias, peavad naised nii kiiresti tööle naasema. Sest ametlikult sa saad "lapsega kodus puhata" kuni (maksmata) 12 kuud ja vajadusel seda puhkust pikendada. Kui sa planeerid lapse saamist, siis selle aastakese tarbeks võid poole aastaga piisavalt raha kõrvale panna. Et perekond ei jää nälga ja saad endale isegi ühtteist lubada. Kuskilt lugesin õõvastavat statistikat, et kõikide nende sissetulekute juures suudavad leibkond kuus vist paarsada dollarit mitte ära kulutada ja säästa. Selline tarbimisühiskond, saad aru.
Šveits hämmastas mind ka sellega, et paljud vanemad panevad oma lapsed väga kallisse erahoidu - seal vist algas ka 4-kuuselt erahoidudesse vastuvõtt - ja läksid tööle... Riiklikud lasteaiad algasid 4-aastaselt alles. Tegelikult olidki seal emad valiku ees, et kas lähevad tööle, kui laps on nii umbes 4-kuune, sest siis emapalk lõppes, või hakkavad teadmata ajaks koduseks. Paljud olid kodused - sest koolides näiteks ei ole sööklaid ja oli traditsioon paljudes kohtades, et lõunaks tuleb kogu pere koju sööma ja siis ootas neid kodus ema tehtud söök. Ja motiiv tite kõrvalt töölkäimiseks oli minu hinnangul seal sageli naise eneseteostamisvajadus, kindlasti oli ka majanduslikke põhjuseid, kuid üldiselt jäi mulje, et palgad võimaldasid enamjaolt seal väga hästi ära elada ka siis, kui ainult üks pereliige käib tööl. Mul kummitab siiani ühe eestlanna lause tema peagi 6-kuuse kohta "Me hakkame teda sõime harjutama..." Ja siis olin seal mina teda suu ammuli kuulamas, kes ma ise olin nii äralõpmata õnnelik, et aastake Šveitsis elamist võimaldas mul lapsi Eestis sõimerühmast säästa! Aga mina ei suudaks lasteaias töötada. Ma töötasin kunagi ammu kolm kuud ja see tunne, et sa näed lapse pealt peredes toimuvat ja seda, kuidas see lapsele mõjub, aga sa tead, et ei ei saa tegelikult midagi muuta - see oli hävitav ja südantmurdev tunne... Hoidkem oma lapsi! :)
VastaKustutaMa kõlan võib-olla vanamoelisena, aga minu jaoks on lapse saamine, kasvatamine ja kasimine ka omaette eneseteostus. Kõik, mis ma temasse pumpan ja panustan, leiab ühel hetkel mingi väljundi. Selle väikese olendi saamine on minu mõtteviisi oluliselt muutnud.
KustutaAustraalias on ka emapalk ainult 18 nädalat, järgmisest aastast kavatseti see poole aastani tõsta, aga minu meelest pole tõus kindel. See ongi kahjuks, et lapsevanemad ei näe köögipoolt, mis sõimes toimub. Ma ei saa aru, kuidas sa saad mõelda, et selline asutus, kus iga täiskasvanu kohta on vähemalt 3-4 last, pakub su lapsele rohkem tähelepanu, arendab ja teeb ma ei tea, mis imesid!? Muidugi neile lastele, kellega kodus üldse ei tegeleta ja kellele tähelepanu ei pöörata, on lasteaed väga kasulik, sest selles ta õpib ja omandab midagi.
Aga mina omast käest näen, et mina tegelen oma lapsega kodus palju rohkem, kui temaga oleks sõimerühmas tegeletud: hommikul käime pargis, istume murul/maas ja õpime uusi sõnu, mängime palliga ja koeraga, käime mänguväljakul, kus ta juba mingeid asju kasutada saab, päevas loen talle umbes tund aega raamatuid, teeme igasugu käelisi tegevusi ja vahel tahab ta lihtsalt pai, kallistust ja musi ning vaikset aega, käime laulmas, ujumas ja temavanuste lastega parkides kohtumas. Ma kardan, et olen oma lapse tähelepanuga ära hellitanud.
Aga selles on sul õigus, et mõnede laste olukordasid nähes hakkab süda verd tilkuma. Minu sõimerühmas on üks väike poiss (1,5-aastane), kelle ema jälgitakse lastekaitse ja sotsiaaltöötajate poolt, sest ta on varem vägivalla kasutamisega vahele jäänud. Üks päev tuli poiss kipsis jalaga lasteaeda ja ema väitis ametkondadele, et laps oli reieluu kaheks tükiks murdnud just lasteaias olles :(
Oh, kui julm :(
KustutaNoh, ses osas olen ka mina vanamoeline, et minu laps(ed) saavad minu tähelepanu ja armastust nii palju kui vajavad ja nii pikalt, kui vähegi võimalik, see on minu eneseteostus :) Ma pole kunagi varem vist nii õnnelik olnud, kui olin lastega kodus olles ja nende eest hoolitsedes ja nendega tegeledes :) see on see, mis eelkõige loeb ja ka lapse tuleviku määrab, ma arvan.
Kuna siin see pilt on nüüd nii mustemast mustem loodud, siis ma lihtsalt pean ära mainima, et minu kogemused nii negatiivsed ei ole. Jah, tase pole kindlasti kiita ja süsteemis oleks palju asju vaja muuta, aga mina viiks oma lapsed kindlasti siin lasteaeda! Ja seda ka ei julgeks öelda, et Eesti lasteaiad paremakd oleks, eriti kuna Austraalias on töötajaid lapse kohta ikka rohkem ja lasteaiad pisikesed. Seaduse järgi on WAs beebidega 1 kasvataja 4 lapse kohta, toddlerites 1:5 ja kindy 1:10 ning lisaks peab keskuses olema ka 1 kõrgema haridusega töötaja (BA) mingi arvu laste kohta (ei mäleta enam peast). Oluline on ka ära mainida, et Austraalia on alles üsna algusjärgus oma lasteaedade üles ehitamisega, sest alles hiljuti polnud lasteaedadeks vajadust, sest siin ühiskonnas naised tööl ei pidanud käima.
VastaKustutaJa näiteks väljas käisime meie beebidega ilmast lähtuvalt, väga kuumadel päevadel hommikul tunnike või nii ja kui ikka oli 35 kraadi, siis ei saanudki minna. Kes ise ei kõndinud, selle võtsid sülle, tuppa keegi ei jäänud. Ja kõigil oli oma individuaalne režiim, mis vanemad olid kirja pannud ja selle järgi siis magasid ja sõid jne. Nii et lihtsalt tasakaaluks võib öelda, et iga keskus on selle töötajate näoga ja leidub nii paremaid kui ka halvemaid keskusi.
Ma usun ja loodan, et tegemist on lihtsalt väga madalatasemelise ja ebakvaliteetse keskusega, olen oma arvamuse muutmise osas VEEL väga avatud, kuigi paljud emadegrupi Austraalia emad kurtsid, et ümbruskonnas pead head keskust tikutulega otsima. Ma pole selle pilguga ringi käinud ja eeltööd teinud, usun ja eelkõige loodan, et minu negatiivne esmakogemus kummutatakse ümber, kui ma mõnda teise kohta lähen...praegu ei tahagi üldistada, kirjutan selle lasteaia näol, millega kogemust oman.
KustutaMind hirmutab vaid see, et meil on mitmeid teiste lasteaedade kasvatajate lapsi ja üks on isegi ülikooli õppejõud - nendest ikka eeldaks, et nad oma lapsi halba lasteaeda panna ei taha. Meie beebide rühmas küll keegi väga individuaalsest režiimist kinni ei pea - kui just mõni beebi pole väsimusest kokku kukkumas, muidu pannakse kõik tuttu kohe pärast lõunasööki.
Eesti kohapealt ei oska väga palju kommenteerida, aga ainuüksi see, et päris beebisid lasteaeda ei võeta, on kuidagi südantsoojendav teadmine ja õige lähenemine. Saavad esimese aasta emade ja isadega kodus olla ning minu meelest on see kõikidest harivatest arendavatest tegemistest ja lasteaedades lapsele kõige vajalikum ja olulisem.
VastaKustuta