Jõuludeks toodi meile igas kaliibris raamatuid, võtsin kaua hoogu ja nüüd ei saa oma lugemismaratoni lõpetatud. Alustasin juba uute teostega. Just eile lugesin läbi Kersna "Ei jäta elamata". Andres veel mõnitas heatahtlikult, et jah, sina loed meil nii kiiresti - koguni üks raamat päevas! Eespool mainitud raamat on vist Eestis väga kuum kraam?
Midagi pole öelda, intrigeeriv teema ja Kersna oskab end suurepäraselt ja kunstiliselt väljendada. Tema võrdlused on väga ekspressiivsed! Minu meelest peaksidki raamatuid kirjutama inimesed, kes sellisel tasemel kirjutada suudavad. Keda lugedes lendled läbi lehekülgede, peatükkide, tahad veel, veel, veel...
Mul tekib millegi tõttu väike eelarvamus menuraamatute lugemisel. Olen näiteks paljusid Petrone Prindi hitt-teoseid vastupidise tundega lugenud: vandunud, maa põhja kirunud, sinnapaika jätnud, raamatuid silme eest kõige pimedamasse nurka ära peitnud. Kindlasti on maailmas erinevaid ägedaid ja huviäratavaid figuure, aga see ei tähenda automaatselt, et IGA inimene peaks oma suvalisemõõtu elust memuaare vorpima.
Kersna raamat oli huvitav, kaasakiskuv, paeluv ja endassetõmbav. Viimati nautisin taolist keelt teise ajakirjaniku Andrei Hvostovi "Sillamäe passiooni" lugedes. Ma ei ole kindel, kuidas tänapäeva Eestis lood on, aga 5 aastat tagasi oli avalike elu tegelaste haiguslood ja sellega seotud teemad äärmiselt peenetundelised meedia kajastuse osas (uudistes öeldi, et keegi X suri raske haiguse tagajärjel).
Nüüd tuli järsku keegi oma väga intiimse teemaga kapist välja: räägib väga isiklikest asjadest, läbielamistest ja haiguse kulgemisest. Lugeja saaks justkui autori magamistuppa piiluda! Loomulikult läheb taoline kirjandus massidele peale.
Mina sain seda raamatut lugedes mitmeid literaalorgasme. Sellest tulenevalt on käesoleva aasta lubaduseks, et loen ainult hästi kirjutatud raamatuid ja ei raiska oma lühikest eluaega rämpsblogide lugemisele - mis minu niigi longavat kirjaoskust ja eneseväljendust veelgi halvendavad. Päris nii ka ei saa, et kirjakeel on totaalselt kõnekeelestunud. Nii kuidas ja mis järjekorras torust tuleb, pannakse kirja ja keegi ei vaevu oma stiili ning õigekirja peale mõtlema.
Ma oleksin nagu kultuuripaastus olnud. Korpus sai piisavalt koormust, aga aju on alates jõulupühadest puhkusel olnud. Võtsime suure entusiasmiga kohe kõik Euroopa tumemeelsed kultuuriteosed ette, mis meil karta - meil on 320 päikesepaistelist päeva ja paljud muserdavad filmid, raamatud mõjuvad Austraalia tingimustes üpriski karastavalt ja värskendavalt. Nagu suvekuumuses külm ämbritäis vett!
Viimaseks elamuseks oli venelaste "Leviathan" ja emaga arutades selgus, et tema on samuti seda filmi näinud ning hindab filmi väga realistlikuks, tegelikkusega kooskõlas. Oma sealpool elava suguvõsa vahendusel oleme kuulnud küll neid lugusid seadusetust ja kartmatust miilitsast, kes kasutanud vägivalda, et ohvrilt näiteks sissekirjutust välja nõuda. Sellistel puhkudel ei hoolita ja pehmendavaid asjaolusid ei eksisteeri: olgu sa rase, vanur või kurttumm. Minu enda tädi on rääkinud päevadepikkusest ametnike uste taga ootamisest: et saada tõend tõendi väljastamise kohta. Naeruväärne! Mis veel rääkida sellest, kui sa lihtinimesena, surelikuna mõne Vene oligarhi või poliitiku teele ette satud?
Minu arvates on see tõsiasi päris masendav, kui sinu enda venelastest sugulased otsivad väljapääse ja võimalusi, kuidas oma koduriigist pageda. Või vähemalt saata lapsed kuskile väljamaale õppima ja elama - sest oma kodumaal neil tulevikku pole ja homne päev näib liiga rõhuv ning ängistav.
Nüüd tuli järsku keegi oma väga intiimse teemaga kapist välja: räägib väga isiklikest asjadest, läbielamistest ja haiguse kulgemisest. Lugeja saaks justkui autori magamistuppa piiluda! Loomulikult läheb taoline kirjandus massidele peale.
Mina sain seda raamatut lugedes mitmeid literaalorgasme. Sellest tulenevalt on käesoleva aasta lubaduseks, et loen ainult hästi kirjutatud raamatuid ja ei raiska oma lühikest eluaega rämpsblogide lugemisele - mis minu niigi longavat kirjaoskust ja eneseväljendust veelgi halvendavad. Päris nii ka ei saa, et kirjakeel on totaalselt kõnekeelestunud. Nii kuidas ja mis järjekorras torust tuleb, pannakse kirja ja keegi ei vaevu oma stiili ning õigekirja peale mõtlema.
Ma oleksin nagu kultuuripaastus olnud. Korpus sai piisavalt koormust, aga aju on alates jõulupühadest puhkusel olnud. Võtsime suure entusiasmiga kohe kõik Euroopa tumemeelsed kultuuriteosed ette, mis meil karta - meil on 320 päikesepaistelist päeva ja paljud muserdavad filmid, raamatud mõjuvad Austraalia tingimustes üpriski karastavalt ja värskendavalt. Nagu suvekuumuses külm ämbritäis vett!
Viimaseks elamuseks oli venelaste "Leviathan" ja emaga arutades selgus, et tema on samuti seda filmi näinud ning hindab filmi väga realistlikuks, tegelikkusega kooskõlas. Oma sealpool elava suguvõsa vahendusel oleme kuulnud küll neid lugusid seadusetust ja kartmatust miilitsast, kes kasutanud vägivalda, et ohvrilt näiteks sissekirjutust välja nõuda. Sellistel puhkudel ei hoolita ja pehmendavaid asjaolusid ei eksisteeri: olgu sa rase, vanur või kurttumm. Minu enda tädi on rääkinud päevadepikkusest ametnike uste taga ootamisest: et saada tõend tõendi väljastamise kohta. Naeruväärne! Mis veel rääkida sellest, kui sa lihtinimesena, surelikuna mõne Vene oligarhi või poliitiku teele ette satud?
Minu arvates on see tõsiasi päris masendav, kui sinu enda venelastest sugulased otsivad väljapääse ja võimalusi, kuidas oma koduriigist pageda. Või vähemalt saata lapsed kuskile väljamaale õppima ja elama - sest oma kodumaal neil tulevikku pole ja homne päev näib liiga rõhuv ning ängistav.
Oh kuram, nüüd pean ise ka siis Kersna raamatu ikka kuskilt välja võluma. Lootsin, et ehk läheb õnneks ja ei ole väga hea. Aga kui sa ütled, et on hea, siis peab lugema. Selliste menukitega on see häda, et ma lihtsalt ei raatsi osta. Minu meelest ei olnud see Kersna raamat kõige odavam. Ja raamatukogus käijat minust pole - tekitan endale lõpuks veel suuremad viivised kui raamatu ostmiseks raha kuluks :D
VastaKustutaKuidas lasteaiandusega on?
Ära võta seda nüüd nii raudkindlalt, et raamat hea on! Minu tagasihoidlik arvamus :) Mulle meeldis Kersna keelekasutus ja teema (raamatus said sõna ka tema raviarstid, igasugused spiritualistid, posijad ja nõialaadsed tegelased) ei olnud mulle vastumeelne ega ebameeldiv. Soovitan silmaringi laiendamise mõttes lugeda. Ma ei mäletanudki, et Eestis raamatute pealt viivist/kümnist korjatakse. Ma olen siin, Austraalis, aeg-ajalt mõned raamatud üle lasknud, aga kunagi pole keegi mingit raha sisse nõudnud.
KustutaLasteaiandusega on nii, et puhkusejärgselt olen taas õpilainel ja veebruari lõpu poole peaks minu ema siia saabuma, mis tähendab, et mina saan pool aastat rahulikult tööl käia ja Daniel veedab vanaemaga kvaliteetaega. Sinna praktikakohta kutsuti uuel aastal tagasi, aga ma leidsin, et leian endale parema koha :)