Veetsime tänase hommikupooliku perekeskselt Maylands'i Waterland'is, kus meie väike seen madalates basseinides, tehiskoskede all, mänguväljakutel ning muudel väikelastele mõeldud atraktsioonidel end totaalselt ära väsitas. Andres läks täna teist korda väljakutse peale tööle ja mina pean tegelikult järgmiseks nädalaks paar kodutööd ära tegema ja peaks sellega algust tegema. Aga end tundes-teades arvan, et asjad jäävad jälle paarile viimasele õhtule enne tähtaega. Siis on taas kael kange, keha kössis ja tuju nullis, sest mõne õhtuga peab 70 tunni töö ära tegema.
Mõned head uudised on veel. Me saame endale FIFO (fly-in fly-out) vanaema! Ta jõuab 19. veebruaril ja jääb kauemaks - esialgsete plaanide kohaselt pooleks aastaks. Ma juba hakkasin muretsema, et miks ema turistiviisat pole kätte saanud. Kirjutasime immigratsiooniametile igasugu selgitavaid kirju, et ausõna, ta ei ole illegaali staatusest Austraalias huvitatud. Palun-palun-palun andke viisa! Tegelikult tuli välja, et emal oli viisa juba kaks päeva pärast avalduse sisseandmist käes, aga ma ei tea, kas e-mail kinnitusega läks kuskile kaduma või jäi emal viisa saamist kinnitav teatis kahe silma vahele...Piletid on broneeritud!
Midlandi suunal poodi sõites on tee ääres raudtee kõrval üks kahtlane putka. Tahtsin ühel päeval pakutavate teenuste siltidest pilti teha, aga ei jõudnud. Seal saab: usse (vist neid kalastamise omasid?) ja trumme osta, samal ajal ka nuge teritada. Midagi oli vist veel, aga nüüd enam ei tule meelde. Väga huvitava profiiliga asutus, kindla peale minek, et ei lähe pankrotti, klientuuri jagub. Meenutab oma olemuselt ja väljanägemiselt Aserbaidžaani külateede ääres asuvaid ettevõtteid. Kõike saab: nuga saab niisama ja teritada ka, kui vaja. See koht ajab mind iga kord muigama, kui ma sellest autoga mööda sõidan.
Rääkides Austraalia filmidest, mis jagunevad üldjoontes kaheks: väga sügavamõttelised depressiivse sisu ning teostusega väärtfilmideks pärast mille manustamist tahaks end ära tappa ja labasteks pealiskaudseteks jalaga-tagumiku ajuvabadusteks, mida isegi ei saa filmiks nimetada...siis üleeile vaatasime üle pika aja väga tasakaalukat ja realistlikku piisava huumoriga, kuid tõsiseteemalist Austraalia filmi. Selline film, mida võiks isegi oma hea filmimaitsega sõpradele soovitada! Pealkirjaks on "Charlie's Country" ja räägib Austraalia Achilleuse kannast - valusast aborigeeniteemast ja nende sobitumisest tänapäeva valgete ühiskonda ja - korraldusse, tänapäeva pärismaalaste identiteedikriisist ja kõigest muust. Väga liigutav ja hea Austraalia film!
Kommentaarid
Postita kommentaar