See õppimine on üks tõeline vaimunuhtlus, kas pole?

Aju kiilus poole koolitöö pealt kinni ja ma tahan enda frustratsiooni kuskil välja elada. 

Andres ei jõua enam ära kuulata, kui ebaloogilise ülesehitusega ja mahukas minu õppeprogramm on. Hetkel näen vaeva kooperatiivsete käitumismustrite väljatöötamise kallal ehk kuidas lapse käitumishäireid vaadelda, registreerida ja käitumise muutmise plaani koostada ja ellu viia. 

Selle aine raames pean välja töötama käitumise muutmise plaani ja lastevanematega KAKS kohtumist korraldama, kus presenteerin nende lapse probleemset käitumist ja variante, kuidas seda parandada. Ma olen õnneks täiskohaga töötaja ja mind ei tunta selles asutuses vaid 2,5 tundi nädalas kätt prooviva praktikandina...aga kuigi ma olen selles autoriteetses positsioonis, kus lapsevanematega on tekkinud usalduslikud partnersuhted, siis kurjam... Ma närveerin, et pean kellegi lapse kohta mingeid põhjapanevaid järeldusi tegema ja hinnanguid andma. Ja seda veel teisele inimesele otse välja ütlema. 

Mis mind selle aine juures marru ajab, on see et kuigi reaalselt on mul 240 praktikatunde selle vanuserühmaga ja ametlikult on need kõik ammu sooritatud (jaotatud kahe aasta õppe peale siis peaksin kuus 10 tundi tegema), siis kuidas ma saaksin õppiva tudengina olla eksperdi rollis, kes lastevanematele nõu annab? BTW, teie laps on agressiivne ja asotsiaalne ja ma arvan, et tal on autislikke kalduvusi. Te peaksite teda arstile saatma, ta ei allu käitumise korrektsioonile. 

Selliste hinnangute ja vestluste jaoks peaks väheke rohkem teadus-meditsiinilist tausta olema ja muud elukogemust omama. Katsu sa seda õppejõule seletada, kes tahab minu vestlustest lapsevanematega sõnasõnaliselt transkriptsiooni ja teada, mis "diagnoosi" ma lapsele panin?