Vaba aega peaks nüüd justkui tonnide viisi olema, sest kepslen vabaduses nagu kitseke kevadisel aasal, aga otsustasin, et blogimise ja mõtlemise ning raamatute lugemise asemel korrastan kõigepealt KÕIK kapid ära, viskan kõik asjad ära, mida pole vähemalt aasta aega kasutanud, sorteerin riided ära ning annetan need kusagile, lõpetan kõik pooleliolevad projektid, pühendan end aiatöödele, hakkan sügavamalt hobide ning käsitööga tegelema ning veedan maksimaalselt palju vaba aega värskes õhus. Oh seda töötu inimese, lapsega kodus oleva inimese elu!
Nüüd ongi selline paradoks, et garderoob näeb suhteliselt nukker ja üksluine välja, aga uusi asju ei saa veel peale osta, sest enne peaks umbes 10+ kg alla võtma ja normaalsesse kaalu minema ja trenni tegema hakkama. Seda kõike ei saa vähemalt 8 nädalat teha, sest ma olen veel rase ja kes see pärast sünnitust kohe jooksma läheb? Ehk siis uue aastani peaks vaala ülikonnas ja jahukottides ringi käima.
Rasedus ise on kenasti kulgenud. Üldkokkuvõttes veidi raskem kui eelmine, aga lohutan end pidevalt sellega, et teekonna lõpus paistab valgus ning auhinnaks on mesimagus beebilõhn ning unetud ööd-päevad, millele lisab vürtsi üks krutskeid täis kaheaastane Daniel.
Töö lõpetasin 25. septembril ära. See oli päris koomiline, kuidas minu keskuse koordinaator mulle väikese kingituse ning lilled üle andis, öeldes, et katsu siis mitte nutma hakata, me teame et oled rasedusega väga emotsionaalseks muutunud. Ma mõtlesin endamisi, et see oli ainuke asi maailmas, mille peale ma ei oleks suutnud ÜHTEGI pisarat välja pigistada. Tõsiselt. Ma nutan päris palju ja väga suvaliste asjade peale.
Eks see asi läks lõpus üsna koledaks, ma mõtlesin vahepeal, et peaks tööandjat Fair Work Ombudsmanile soovitama. Näiteks lõunapausi lühendati 30 minuti peale, mida pidi veetma keskuse piires, sest sind, lõunalolijat, arvestati ratio'sse ja kui riiklik litsensikontroll peale tuli, siis et educator-lapse numbrid korras oleksid, pidid keskuse territooriumil viibima.
Minu otsene supervisor näiteks tegi mulle etteheited, et ma pidevalt arstiaegade vahet jooksen. Kolmel korral käisin oma lõuna ajal verd andmas. Mis sest, et kõik need mahtusid minu tunniajase (maksmata) lõuna sisse ning ma ei hilinenud kunagi tagasi. Ükskord ma ei jõudnud veel ruumist välja astuda, kui ta juba mind taga klatšima hakkas, kuidas ma peaksin hoopis terve päeva vabaks võtma, kui mul midagi broneeritud on. Siis kui ma aga tervet päeva (kolm nädalat ette teatamisega) vabaks üritasin saada, sest mul oli ees kahetunnine glükoosi taluvuse proov, öeldi mulle vastuseks, et kas ei saaks hoopis nädalavahetusel arstile minna...
Ühel korral pidin poole tööpäeva pealt haiglasse sõitma ägeda kõhuvaluga, hiljem haiglas selgus, et kõhuvalu põhjuseks oli põiepõletik. Küsisin oma keskuse koordinaatorilt, et kas tohin haiglasse sõita, sest kõhuvalu on tugev ja meenutab menstruatsioonivalu. Vastus selle peale oli originaalne: What are your numbers like? (laste arv) If they are fine, you free to go.
Pidin selle vastuse peale ära minestama.
Ja eks see näitas üleüldist suhtumist rasedasse töötajasse.
Teavitasin telefonikõne läbi keskuse juhatajat sellest, et pärast nelja tundi haiglas ootamist lähen hoopis koju, ostan oma ravimid välja ja katsun homseks tööpäevaks vormi saada, mille peale oli ta mind teistele töökaaslastele taga kirunud, et mille kuradima pärast ma siis pärast tööle tagasi ei tulnud?!
Jah, fat ass, tulen haigena tööle ja raban sinu nimel.
Aga jah, ma ei viitsi sel teemal pikemalt peatuda. See on nüüdseks minevik. Lihtsalt ma leian, et ka siin riigis, Austraalias, leidub mingil määral diskrimineerimist.
Mis sest, et võtad ühe haiguspäeva üle 3 kuu, samal ajal, kui sinu mõlemad austraallasest töökaaslased puuduvad "tervislikel põhjustel" vähemalt kord nädalas. Ma muutusin juba väga hasartseks, ennustasin oma peas, mis haigusi mu töökaaslased pole VEEL põdenud ja ettekäändena kasutanud. Üks päev lõhkes munasarjas tsüst, teisel päeval oli kurgumandel nii turses, et kahtlustati kasvajat, siis oli jala sirutajalihas veidi paigast, kõhugripp ning ka südameprobleemid andsid ükskord keset tööpäeva tunda.
Issand, vot selle inimese kehas ma küll olla ei tahaks, kes nii tihti nii tõsiseid haigusi läbi põeb! Tavaliselt muidugi pärast väikest südameseiskumist ollakse järgmisel päeval tööl...
Need samas töökaaslased soovitasid mul oma haiguspäevad viimasel nädalal "välja võtta", sest need lõpparvesse ju ei lähe. Ma ütlesin, et ma olen rase ja vajaksin lisapuhkust küll, kuid ei hakka end haigeks valetama, sest karma is a bitch...Nii läksidki minu haiguspäevad raisku!
Kommentaarid
Postita kommentaar