Pidin juba kuu aega tagasi meie Bali seiklusest kirjutama, aga siis olin oksendamise-iiveldamise ja meeletu peavalu lainel, magasin igal võimalusel nagu kinnijoostud hobune - püsti seistes ja lahtiste silmadega. Mingi hetk oli minu hommikuseks rutiiniks: klaas külma vett sisse ja näpud kurku, et siis saaks rahuliku maoga hommikusööki manustada, sest kui hommikusööki ei söönud ja lasin iiveldusel endast võitu saada, läksin tühja kõhu ja iiveldusega tööle, olin pärast kahte tundi töötamist kokkukukkumise äärel ja näljane nagu hunt. Väga raske on teeselda, et kõik on hästi ja ma pole üldse rase, kui kõik märgid viitavad sellele! Salaoksendamine töö juures, kus seinad on papist, on aga omaette oskus...ja kuigi ma elan töö juurest 4 minuti kaugusel, siis mõnikord lõunasöögile sõitmine oli paras katsumus. Pilt käis eest ära...auto veidi vingerdas tee peal, kuid kriime juurde ei tulnud ja ühtegi tänaposti ka maha ei sõitnud.
Nüüdseks on keha veidi taastunud ja suudan mitmel rindel toimetada. Vahepeal oli küll asi nii lootusetu, et oma lihane poeg näitas minu peale näpuga ja ütles "eto". Kui oleks osanud põhjalikumalt küsida, siis küsinud midagi stiilis, et kas see lihahunnik end liigutada ka suudab?
Andres ootas väga oma Bali puhkust, töökaaslased hõiskasid ka, et oh, kui vinge, saad odavat alkoli manustada, seksi ja rock'n'rolli, pubis ja baaris pummeldada ning meres liguneda, siis kuulsid, mis seltskonnaga ta Balile läheb ja ütlesid, et võib-olla mitte (naine, 1,5-aastane rüblik ja ämm!)... Mina olin kahel esimesel päeval totaalses nokaudis, valutasin pead, oksendasin ja jäin koos oma väikese pojaga hotellituppa magama. Andres ja tema ämm käisid esimestel päevadel kahekesi väljas söömas. Andres tõi igasugust head saaki hotellituppa ja toateeninduse taseme üle ei saa ka kurta.
Kolmandal Balil viibimise päeval tuli minu eluisu tagasi ja otsustasin, et nüüd võiks selle energialaadungiga mõne vulkaani vallutada. Plaan tehti kõikide poolt maha, ema veel mitu korda ütles, et kas ma siis tõesti sellist puhkust tahtsingi? Rühkida rasedana kuskile mäkke, 12-kilone laps kukil? Tema jaoks on see pigem kirjeldus põrgupiinadest. Ma ei tea, kus mul see mäkke ronimise isu peale tuli, aga õnneks suudeti mind ümber veenda ja selle asemel tegime basseini ääres ja heade toitude söömise päeva.
Käisime veel Seminyakis mere ääres ka, aga olgem ausad, me oleme Austraaliast, maailma ilusamate randadega riigist ja Bali rannad ei avaldanud mingit muljet. Olime veel resordi poolt hooldatavas ja korrastatavas rannas, aga plastikpürgi oli lihtsalt kuidagi liiga palju. Dannu leidis mingi solgioja ka, mis merre voolas ja tegime kiirelt sääred, et enne kui ta sealt endale midagi huvipakkuvat oleks leidnud. Muudkui näitas näpuga selle ja tolle kaka peale. Läksime kõrvalasuvasse rannabaari, merest väheke eemal, laps püherdas musta värvi tulikuumas liivas, tutvustas kõikidele rannabaaris olijatele mind (käis teiste inimestega edvistamas ja kui mõne suhtlemise "ohvri" leidis, siis näitas minu suunas näpuga ja ütles "emme") ja jõi minu banaanikokteili ära. Nii et pidime teise tellima, mille ta samuti kiirelt alla kulistas.
Kommentaarid
Postita kommentaar