Elu mujal maailmas

Mul olid kõik suursugused plaanid, kuidas ma vähemalt üle päeviti blogima hakkan. See iidne blogi kujundus ajab ka ammu oksele. Siinsest haudvaikusest võib järeldada, et siiani pole asjad plaanipäraselt läinud. Nagu arvata võib, võtavad kaks tegelast ööpäevast umbes 22 tundi. Siis jääb endale veel kaks tundi, et pesemas käia, WC-s varjuda ja tühjalt lakke passida.  Plaanisime siin öösiti jõusaalis käima hakata: et paneme lapsed magama ja jätame õe neid koju valvama, läheme ise jõusaali. Käisin aga eelmisel nädalal oma vaagnapõhjalihaste ultrahelis ja füsioterapeut ütles, et tõsise hüppava-koormava trenniga võiksin natuke veel oodata ning esialgu hoopis vaagnapõhja treenida. Et kui ma kuus nädalat pärast sünnitust hüppama ja jooksma hakkan, võin endale igavese põie kontrollimatuse välja teenida. Kes see siis kolmekümneselt oma sünnitusjärgse põiepidamatusega üle linna tuntud kusik olla tahaks?  Mitte et ma aeg-ajalt harva väikest sortsu püksi ei laseks. Pärast esi...

Panen oma pea kuuajase pisipõnni tekile. Akna alla liikuvaid puid, linde ja päikesevalgust imetlema. Tüüp on tükk aega rahulikult maas, uurib maad ja meie ilusat maailma. Mina saan samal ajal nõudepesumasina ära tühjendada, WC-s käia ja pooliku kapsahautise taas tulele panna. Mingi hetk kuulen südantlõhestavat nuttu. Enne kui ma temani jõuan, tunnen kuidas väikesed hormonaalsed elektrilöögid rinnapiirkonnas ajavad piima ojadena voolama ja pritsima.  Jõuan tilkudes hädasolijani ja märkan, et tüüp hoiab ja tirib tugevalt iseenda juustest, ise samal ajal valust karjudes ja rabeledes. Aitan väikese Gabrieli välja. Võtan tema enda käe tema juuste küljest ära. On ikka pahatahtlikud käed, teevad niimoodi minu titale haiget.  Head totud on need pisipõnnid! :)

Oo, mis elu! Täispööretel ja -võimsusel vanaduse poole? Oh ei, kahe väikelapsega juba igav ei hakka.  Oot, mis kuu ja päev ja kell praegu üldse on? Ma vist panen isegi blogis veidi kuutõbist, aga ehk annate andeks, sest keskmine unetundide arv ööpäevas on 3-4.  Meil on siin, Eedeni mäel päris palju uut. Kõigepealt: uus ilmakodanik Gabriel. Ta on varsti kuu aja vanune, tal on väga palju juukseid, madalatämbriline võimas hääl ja suur söögiisu. Ta on päris tugev poiss: hoiab pead alates minu seest välja tulemisest ja üritab end keerata, et suuremale vennale kiirelt järgi jõuda.  Minu sünnitusvalud hakkavad vaikselt-vaikselt meelest minema. Tahaks seda lugu jutustada ja kirja panna, hea aastate pärast meenutada, mis põrgupiinasid meie, naised, uute inimeste juurde sünnitamise nimel peame kogema. Alles kolm nädalat tagasi kirusin, et kõik luud ragisevad ja kõhulihased ei lähe vist iialgi enam kokku. Nüüd olen kolmandaks valmis? Hullud peast! Mitte niipea (VAST) ja ei ...

Kunagi kui mul VEEL oma aega oli ja ainult üks laps oli, siis kirjutasin sellise postituse:  Tiksun siin oma viimaseid rasedusnädalaid ja kui isegi tahaks mõnesse sügavamasse teemasse süveneda, siis...aju on lõpetanud igasuguse koostöö ning täidab väga primitiivseid funktsioone - kust toitu saab ja kuna jälle pikemalt magada saab, on kõik mille peale hetkel mõelda suudan. Selja taga on üsna intensiivne aasta ja ma pole harjunud ning ealeski osanud ette kujutada, et teise inimese kasvatamine mingis staadiumis mind selliseks laiskloomaks ja juurikaks muudab.  Eelmisel nädalal oli meil pulma-aastapäev. Nüüdseks on juba neli aastat abielus! Alguses arvutasime, et peaks kolm olema, siis aga saime aru, et ei-ei, ei saa kolm olla. Peaaegu aasta olin rase, kaks aastat on meil laps olnud, nüüd jälle rase. Peab ikka rohkem kui kolm olema. Või on meil lihtsalt asjad väga kiiresti läinud. Tähtpäeva puhul otsustasime end peenete söökide ja jookidega kostitada ning broneerisime laua ...

Vahepeal on totaalne vaikus blogis olnud, et mul on isegi piinlik siia tulla ja mingeid sajanditaguseid uudiseid rääkida. Teemasid on justkui olnud, aga iga kord kui mingi teema üleval on, millest kirjutada tahaks ja võiks, on mingeid muid asjaajamisi või niisama olesklusi, aju välja lülitatud. Naljakaid rasedamomente peaksin ikka vast jagama? Need ajavad tagantjärgi ikka täiega naerma. Häbi on ka muidugi.  Üks õhtu läksin Andresest tund aega hiljem magama, ta läks varem, sest oli sündmusterohke nädalavahetuse tõttu surmväsinud. Magas ja isegi ei kuulnud, kuidas elevantvaal tema kõrvale maandus. Panin oma peakese padja peale...sättisin end mugavasse asendisse ja tunnen, et miski on ebamugavalt!? Rabelesin, porisesin ja torisesin veidi aega, siis rullusin voodist välja, porisesin veel veidi, et ta ikka kuuleks ja märkaks, et tundlik printsess leidis hernetera oma padja/madratsi alt... Pärast kiiret analüüsi selgus, et Andres oli minu õhkõrna väikese sulepadja endale võtnud ...

Emu munast omletti teinud Kauneid Perthi vaateid nautinud Söömaorgiaid pidanud ja end hommikul pesemata nõudehunniku pärast maapõhja kirunud... Maailma suurimate kaubalennukitega töötanud Rasedushormoonide tõttu nutnud ja lohutatud Kalli pereliikme (4-aastane Siiami võitluskala) vanasse Panadoli karpi lillede alla matnud  Igasugu kostüüme selga proovinud Maasikaid korjanud ja end neist ogaraks söönud Garderoobis suurpuhastusi korraldanud Esimeste soojade ilmade puhul välivanni võtnud Igasugu asjadega mökerdanud