Otse põhisisu juurde

Mõnele meeldib seanahka vedada, mõnele aga hulluks rabada


Ega selle koristusfirma filosoofia ei seisne ainult selles, et kui läigib, siis on puhas. Kogu selles mõttemaailmas on teisigi tähelepanuväärseid momente, millest ma kunagi kirjutan.

..aga kui ma järgmisel päeval tööle läksin, oli meie meeskonnas juures veel kaks hindut. Üks oli see, kellega mul tekkis vastastikune antipaatia ja üks lihtsalt Arsch. Kahe eelmise nime ei suutnud ma isegi pärast 35 kordust meelde jätta.


Järgmisel päeval alustasime kooli juhtkonna kontorite koristamisega.
Kuna eelmisel päeval polnud me kontoreid koristanud, siis otsustasin Steve käest igaks juhuks üle küsida, mida ja kui palju ja kui põhjalikult. Mille peale ütles ta mulle, et sa oled ju meil sellise kogemusega koristaja (viitas ilmselt mu "tuunitud" CV-le) ja palus mul poistele tegevusi leida ja tema äraoleku ajal korraldusi jagada. Ah nii siis, neljale hindule tegevust leida? See küll hästi ei kõla.

Alguses pugesin ühte kontorisse ja hakkasin kõike, mis vähegi valesti tundus olevat, korda tegema. Lauad, tahvlid, kellad, aknad, toolid, seinad...
Siis tulid minu juurde uued hindud (ma olin nendest vaid ühe päeva kauem olnud) ja küsisid, mida nad peaksid tegema..Eeem, ma ei tea, peske seinu!

Valge seina pesemine ja mustadest triipudest puhtaks saamine on raske töö ja suur väljakutse, eriti glass cleaneriga, sellepärast tulid nad mõne aja pärast hoopiski sellese kontorisse, mida ma koristasin, tolmulehvikud käes ja hakkasid koristamisliigutusi meenutavate liigutustega mööda pisikest ruumi ringi käima rääkides omavahel punjabi keeles (hiljem sain teada, et kui tähelepanelikult kuulata on sellest keelest võimalik aru saada, sest paljud sõnad on laensõnad inglise keelest).

Üks hindudest märkas valget tahvlit ja markerit ning hakkas sellega tahvlile Indiat joonistama. Kui Indiat meenutavate kontuuridega maatükk joonistatud, püüdis tüüp minu tähelepanu ja laia naeratuse saatel presenteeris teost, pannes sama ajal India loode osale rasvase täpi ja nimetas seda Punjabiks. "We come from here."

Edaspidi jagunesid meie meeskonna ülesanded järgmiselt: neli hindu meest käisid lehvikud käes ühest ruumist teise. Minu teha jäid akende ja rullkardinate pesemine, uste nühkimine ja seinte triipudest puhtaks saamine, glass cleaneriga mööbli poleerimine, tolmuimemine. Alguses ei olnud ma muidugi vastu- ei taha tööd teha, siis ei taha. Mis ma teha saan?

Kontorid tehtud, teatas Steve, et me peaks ennast kiiremini liigutama, muidu ei jõua kõikide ruumidega reedeks valmis ja saatis klassiruumidesse, mis olid väga räpased. Ainuüksi klassi põrandale oli välja valatud kõikide kappide ja lauasahtlite sisu, akendest lihtsalt ei näinud läbi. Klassiruumid haisesid niimoodi nagu hunnik rotte oleks sinna ära surnud. Kuna mingit tuulutussüsteemi klassides polnud, leevedas klassi prügimäe haisu täistuuridel töötav konditsioneer. Mina võtsin ühe klassiruumi (üks klassiruum selles koolis oli eraldi maja, kus oli omakorda kaks õpperuumi ja kaks õpetajate abiruumi, lisaks kuulusid selle juurde ka väljasasuvad kraanikausid) ja kutid võtsid nelja peale teise. Aknaid oli ühes klassis 20.

Kolme tunni pärast oli minu osa valmis, samal ajal kui tüübid hakkasid just akendega lõpetama. Midagi on siin valesti, ma olen küll kiire, aga no kiirem kui neli hindut, hakkasin ma mõtlema ja otsustasin vaadata, mida nad täpselt teevad. Steve oli selleks ajaks ära läinud ning poisid olid kasutanud seda aega hoopiski puhkeajana: üks istus laua peal ja vehkis hoogsalt kätega, kaks kutti sukeldusid internetti (igas klassis olid arvutid) ja viimane hindu kuulas tähelepanelikult esimest. Vahepeal, kui neil meelde tuli, siis tegid nad ka paar tööliigutust..

Tol hetkel nad veel ei aimanudki, et ma neid "reeta" võin.

Aa, okei, nii..mina olen loll või, hakkasin ma korraks endas kahtlema. Ah, miks peaks mind huvitama, kuidas teised tööd teevad, pidasin ma endaga dialoogi ja üritasin emotsioone vaos hoida.
Kisa ja kära tegemata alustasin uue objektiga.
Kui ma juba teises majas aknad olin ära pesnud, jõudsid hindud oma osaga valmis.
Kuna ühe klassiruumi koristamine on suur ettevõtmine ja nad polnud usinamate killast, tulid nad hoopiski mulle "appi". Üks küsis veel muuseas, et kas ma ei olegi veel seinad ja lauad ära pesnud?

"Kujutad sa ette, ei olegi jõudnud," higinired jooksid mööda mu keha. Pulss oli selle aja peale kindlasti ligi 180 lööki minutis, sest minu tööpäeva eesmärgiks oli veel kaks maja valmis jõuda.
Miks nad nii uima-uimad on, üritasin ma aru saada, aga ei saanudki. Ka selles klassis olid arvutid ja kutid käisid iga kümne minuti tagant Facebookis ja Orkutis. See on krdi haigus-sõltuvus, mida peab ravima, ma ütlen.

Kaks päeva said nad seanahka vedada, aga kolmandal ma plahvatasin ja nad said maailma kõige vihalikuma viha osaliseks.

Kommentaarid

  1. hea meelega kirjutaks uuesti ühe vana kommi :) mul lihtsalt lõi kohe ette, kuidas üks sõber rääkis Austraalias töötavatest eestlastest. liiga tublid olete seal! mõned "kohalikud" käivad tööjuures lausa magamas kuuldavasti. aga see on hea, kui sa korra üle lõid. ehk edaspidi on sellevõrra kergem.

    VastaKustuta
  2. nüüd ma mõistan, miks hetk tagasi leidsin su orkuti-konto informatsioonist lagedana. see on haigus.

    VastaKustuta
  3. Noh, nagu öeldakse, Austraalias on kõik tagurpidi.
    Eks nii on ka, ausalt öeldes minu enda kogemusele tuginedes võiksin öelda ka seda, et kohalikud pole mingid erilised vinged tööloomad, kes võiksid eeskujuks olla.
    Meeldiv oleks muidugi ennast kiita ja eristada, et eestlased on Austraalia parimad töötajad, aga minu meelest töötavad siin kõik working and holiday viisa tegelased päris kõvasti. Neid rahvusi peaks miski 20 ringis olema.

    Farmatseudile Kaidile teadmiseks veel nii palju, et kodustes tingimustes on seda haigust täitsa võimalik ravida. Täna olin juba nii immuunne selle "haiguse" suhtes, et suutsin selle paari klikiga tappa!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust