Otse põhisisu juurde

Mõnele meeldib seanahka vedada, mõnele aga hulluks rabada


Ega selle koristusfirma filosoofia ei seisne ainult selles, et kui läigib, siis on puhas. Kogu selles mõttemaailmas on teisigi tähelepanuväärseid momente, millest ma kunagi kirjutan.

..aga kui ma järgmisel päeval tööle läksin, oli meie meeskonnas juures veel kaks hindut. Üks oli see, kellega mul tekkis vastastikune antipaatia ja üks lihtsalt Arsch. Kahe eelmise nime ei suutnud ma isegi pärast 35 kordust meelde jätta.


Järgmisel päeval alustasime kooli juhtkonna kontorite koristamisega.
Kuna eelmisel päeval polnud me kontoreid koristanud, siis otsustasin Steve käest igaks juhuks üle küsida, mida ja kui palju ja kui põhjalikult. Mille peale ütles ta mulle, et sa oled ju meil sellise kogemusega koristaja (viitas ilmselt mu "tuunitud" CV-le) ja palus mul poistele tegevusi leida ja tema äraoleku ajal korraldusi jagada. Ah nii siis, neljale hindule tegevust leida? See küll hästi ei kõla.

Alguses pugesin ühte kontorisse ja hakkasin kõike, mis vähegi valesti tundus olevat, korda tegema. Lauad, tahvlid, kellad, aknad, toolid, seinad...
Siis tulid minu juurde uued hindud (ma olin nendest vaid ühe päeva kauem olnud) ja küsisid, mida nad peaksid tegema..Eeem, ma ei tea, peske seinu!

Valge seina pesemine ja mustadest triipudest puhtaks saamine on raske töö ja suur väljakutse, eriti glass cleaneriga, sellepärast tulid nad mõne aja pärast hoopiski sellese kontorisse, mida ma koristasin, tolmulehvikud käes ja hakkasid koristamisliigutusi meenutavate liigutustega mööda pisikest ruumi ringi käima rääkides omavahel punjabi keeles (hiljem sain teada, et kui tähelepanelikult kuulata on sellest keelest võimalik aru saada, sest paljud sõnad on laensõnad inglise keelest).

Üks hindudest märkas valget tahvlit ja markerit ning hakkas sellega tahvlile Indiat joonistama. Kui Indiat meenutavate kontuuridega maatükk joonistatud, püüdis tüüp minu tähelepanu ja laia naeratuse saatel presenteeris teost, pannes sama ajal India loode osale rasvase täpi ja nimetas seda Punjabiks. "We come from here."

Edaspidi jagunesid meie meeskonna ülesanded järgmiselt: neli hindu meest käisid lehvikud käes ühest ruumist teise. Minu teha jäid akende ja rullkardinate pesemine, uste nühkimine ja seinte triipudest puhtaks saamine, glass cleaneriga mööbli poleerimine, tolmuimemine. Alguses ei olnud ma muidugi vastu- ei taha tööd teha, siis ei taha. Mis ma teha saan?

Kontorid tehtud, teatas Steve, et me peaks ennast kiiremini liigutama, muidu ei jõua kõikide ruumidega reedeks valmis ja saatis klassiruumidesse, mis olid väga räpased. Ainuüksi klassi põrandale oli välja valatud kõikide kappide ja lauasahtlite sisu, akendest lihtsalt ei näinud läbi. Klassiruumid haisesid niimoodi nagu hunnik rotte oleks sinna ära surnud. Kuna mingit tuulutussüsteemi klassides polnud, leevedas klassi prügimäe haisu täistuuridel töötav konditsioneer. Mina võtsin ühe klassiruumi (üks klassiruum selles koolis oli eraldi maja, kus oli omakorda kaks õpperuumi ja kaks õpetajate abiruumi, lisaks kuulusid selle juurde ka väljasasuvad kraanikausid) ja kutid võtsid nelja peale teise. Aknaid oli ühes klassis 20.

Kolme tunni pärast oli minu osa valmis, samal ajal kui tüübid hakkasid just akendega lõpetama. Midagi on siin valesti, ma olen küll kiire, aga no kiirem kui neli hindut, hakkasin ma mõtlema ja otsustasin vaadata, mida nad täpselt teevad. Steve oli selleks ajaks ära läinud ning poisid olid kasutanud seda aega hoopiski puhkeajana: üks istus laua peal ja vehkis hoogsalt kätega, kaks kutti sukeldusid internetti (igas klassis olid arvutid) ja viimane hindu kuulas tähelepanelikult esimest. Vahepeal, kui neil meelde tuli, siis tegid nad ka paar tööliigutust..

Tol hetkel nad veel ei aimanudki, et ma neid "reeta" võin.

Aa, okei, nii..mina olen loll või, hakkasin ma korraks endas kahtlema. Ah, miks peaks mind huvitama, kuidas teised tööd teevad, pidasin ma endaga dialoogi ja üritasin emotsioone vaos hoida.
Kisa ja kära tegemata alustasin uue objektiga.
Kui ma juba teises majas aknad olin ära pesnud, jõudsid hindud oma osaga valmis.
Kuna ühe klassiruumi koristamine on suur ettevõtmine ja nad polnud usinamate killast, tulid nad hoopiski mulle "appi". Üks küsis veel muuseas, et kas ma ei olegi veel seinad ja lauad ära pesnud?

"Kujutad sa ette, ei olegi jõudnud," higinired jooksid mööda mu keha. Pulss oli selle aja peale kindlasti ligi 180 lööki minutis, sest minu tööpäeva eesmärgiks oli veel kaks maja valmis jõuda.
Miks nad nii uima-uimad on, üritasin ma aru saada, aga ei saanudki. Ka selles klassis olid arvutid ja kutid käisid iga kümne minuti tagant Facebookis ja Orkutis. See on krdi haigus-sõltuvus, mida peab ravima, ma ütlen.

Kaks päeva said nad seanahka vedada, aga kolmandal ma plahvatasin ja nad said maailma kõige vihalikuma viha osaliseks.

Kommentaarid

  1. hea meelega kirjutaks uuesti ühe vana kommi :) mul lihtsalt lõi kohe ette, kuidas üks sõber rääkis Austraalias töötavatest eestlastest. liiga tublid olete seal! mõned "kohalikud" käivad tööjuures lausa magamas kuuldavasti. aga see on hea, kui sa korra üle lõid. ehk edaspidi on sellevõrra kergem.

    VastaKustuta
  2. nüüd ma mõistan, miks hetk tagasi leidsin su orkuti-konto informatsioonist lagedana. see on haigus.

    VastaKustuta
  3. Noh, nagu öeldakse, Austraalias on kõik tagurpidi.
    Eks nii on ka, ausalt öeldes minu enda kogemusele tuginedes võiksin öelda ka seda, et kohalikud pole mingid erilised vinged tööloomad, kes võiksid eeskujuks olla.
    Meeldiv oleks muidugi ennast kiita ja eristada, et eestlased on Austraalia parimad töötajad, aga minu meelest töötavad siin kõik working and holiday viisa tegelased päris kõvasti. Neid rahvusi peaks miski 20 ringis olema.

    Farmatseudile Kaidile teadmiseks veel nii palju, et kodustes tingimustes on seda haigust täitsa võimalik ravida. Täna olin juba nii immuunne selle "haiguse" suhtes, et suutsin selle paari klikiga tappa!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...