Mõnele meeldib seanahka vedada, mõnele aga hulluks rabada

Ega selle koristusfirma filosoofia ei seisne ainult selles, et kui läigib, siis on puhas. Kogu selles mõttemaailmas on teisigi tähelepanuväärseid momente, millest ma kunagi kirjutan.

..aga kui ma järgmisel päeval tööle läksin, oli meie meeskonnas juures veel kaks hindut. Üks oli see, kellega mul tekkis vastastikune antipaatia ja üks lihtsalt Arsch. Kahe eelmise nime ei suutnud ma isegi pärast 35 kordust meelde jätta.


Järgmisel päeval alustasime kooli juhtkonna kontorite koristamisega.
Kuna eelmisel päeval polnud me kontoreid koristanud, siis otsustasin Steve käest igaks juhuks üle küsida, mida ja kui palju ja kui põhjalikult. Mille peale ütles ta mulle, et sa oled ju meil sellise kogemusega koristaja (viitas ilmselt mu "tuunitud" CV-le) ja palus mul poistele tegevusi leida ja tema äraoleku ajal korraldusi jagada. Ah nii siis, neljale hindule tegevust leida? See küll hästi ei kõla.

Alguses pugesin ühte kontorisse ja hakkasin kõike, mis vähegi valesti tundus olevat, korda tegema. Lauad, tahvlid, kellad, aknad, toolid, seinad...
Siis tulid minu juurde uued hindud (ma olin nendest vaid ühe päeva kauem olnud) ja küsisid, mida nad peaksid tegema..Eeem, ma ei tea, peske seinu!

Valge seina pesemine ja mustadest triipudest puhtaks saamine on raske töö ja suur väljakutse, eriti glass cleaneriga, sellepärast tulid nad mõne aja pärast hoopiski sellese kontorisse, mida ma koristasin, tolmulehvikud käes ja hakkasid koristamisliigutusi meenutavate liigutustega mööda pisikest ruumi ringi käima rääkides omavahel punjabi keeles (hiljem sain teada, et kui tähelepanelikult kuulata on sellest keelest võimalik aru saada, sest paljud sõnad on laensõnad inglise keelest).

Üks hindudest märkas valget tahvlit ja markerit ning hakkas sellega tahvlile Indiat joonistama. Kui Indiat meenutavate kontuuridega maatükk joonistatud, püüdis tüüp minu tähelepanu ja laia naeratuse saatel presenteeris teost, pannes sama ajal India loode osale rasvase täpi ja nimetas seda Punjabiks. "We come from here."

Edaspidi jagunesid meie meeskonna ülesanded järgmiselt: neli hindu meest käisid lehvikud käes ühest ruumist teise. Minu teha jäid akende ja rullkardinate pesemine, uste nühkimine ja seinte triipudest puhtaks saamine, glass cleaneriga mööbli poleerimine, tolmuimemine. Alguses ei olnud ma muidugi vastu- ei taha tööd teha, siis ei taha. Mis ma teha saan?

Kontorid tehtud, teatas Steve, et me peaks ennast kiiremini liigutama, muidu ei jõua kõikide ruumidega reedeks valmis ja saatis klassiruumidesse, mis olid väga räpased. Ainuüksi klassi põrandale oli välja valatud kõikide kappide ja lauasahtlite sisu, akendest lihtsalt ei näinud läbi. Klassiruumid haisesid niimoodi nagu hunnik rotte oleks sinna ära surnud. Kuna mingit tuulutussüsteemi klassides polnud, leevedas klassi prügimäe haisu täistuuridel töötav konditsioneer. Mina võtsin ühe klassiruumi (üks klassiruum selles koolis oli eraldi maja, kus oli omakorda kaks õpperuumi ja kaks õpetajate abiruumi, lisaks kuulusid selle juurde ka väljasasuvad kraanikausid) ja kutid võtsid nelja peale teise. Aknaid oli ühes klassis 20.

Kolme tunni pärast oli minu osa valmis, samal ajal kui tüübid hakkasid just akendega lõpetama. Midagi on siin valesti, ma olen küll kiire, aga no kiirem kui neli hindut, hakkasin ma mõtlema ja otsustasin vaadata, mida nad täpselt teevad. Steve oli selleks ajaks ära läinud ning poisid olid kasutanud seda aega hoopiski puhkeajana: üks istus laua peal ja vehkis hoogsalt kätega, kaks kutti sukeldusid internetti (igas klassis olid arvutid) ja viimane hindu kuulas tähelepanelikult esimest. Vahepeal, kui neil meelde tuli, siis tegid nad ka paar tööliigutust..

Tol hetkel nad veel ei aimanudki, et ma neid "reeta" võin.

Aa, okei, nii..mina olen loll või, hakkasin ma korraks endas kahtlema. Ah, miks peaks mind huvitama, kuidas teised tööd teevad, pidasin ma endaga dialoogi ja üritasin emotsioone vaos hoida.

Kisa ja kära tegemata alustasin uue objektiga.
Kui ma juba teises majas aknad olin ära pesnud, jõudsid hindud oma osaga valmis.
Kuna ühe klassiruumi koristamine on suur ettevõtmine ja nad polnud usinamate killast, tulid nad hoopiski mulle "appi". Üks küsis veel muuseas, et kas ma ei olegi veel seinad ja lauad ära pesnud?

"Kujutad sa ette, ei olegi jõudnud," higinired jooksid mööda mu keha. Pulss oli selle aja peale kindlasti ligi 180 lööki minutis, sest minu tööpäeva eesmärgiks oli veel kaks maja valmis jõuda.
Miks nad nii uima-uimad on, üritasin ma aru saada, aga ei saanudki. Ka selles klassis olid arvutid ja kutid käisid iga kümne minuti tagant Facebookis ja Orkutis. See on krdi haigus-sõltuvus, mida peab ravima, ma ütlen.

Kaks päeva said nad seanahka vedada, aga kolmandal ma plahvatasin ja nad said maailma kõige vihalikuma viha osaliseks.