Sõitsin eile ligi 25 km jalgrattaga maha. Sõidu ajal sain vihma, päikest, tuult, samal ajal nautida ka kenasid vaateid merele ja rohelistele parkidele, sõidu lõpuks sain aga täiesti tasuta täieliku jalgratta hoolduse (mõnede kulunud juppide väljavahetamisega) ühelt tee peale jäänud tuttava poolt.
Elu on seiklus ikkagi ju.
Sõidu ajal üritas üks mees jalgrattateel hääletada. Peatusin. Sooja troopilist vihma kallas nagu oavarrest. See veider vanake küsis minu käest, et kas see on Darwin ja kus asub Coconut Grove. Tekitas veidi segadust esimene küsimus, kuid pärast mõnesekundilist mõttepausi suutsin mõlemale küsimusele rahuldavalt vastata.
Sõites edasi aga jäi teele teine veidrik, kellest möödudes kuulsin kassi mjäud. Kes ikka mjäu teeb? Õige vastus oleks kass või kassilaadne olevus, aga ei...
Kui ma hakkasin sellest jalgratturist mööda sõitma, tegi mees mjäuuuuuu, mjäääuuuuu ja vaatas mulle otsa.
Jälle ei osanud kuidagi "õigesti" reageerida. Oleks pidanud talle paar korda vastu haukuma: auh, auh, auh? Või vähemalt gav-gav-gav tegema.
Oleks temagi segadusse ajanud, möödusin seekord mjäutavast jalgratturist loomalikke häälitsusi tegemata.
Inimesed lähevad selles troopilises kliimas väga kiiresti peast soojaks!
Tundub, et igav juba ei hakka:)
VastaKustutaPiiks-piiks!
VastaKustutapiiks.
Tundub üldse, et elu on elamist väärt või mis teie piiksuvad Hispaania hiired ja Õnnelikud Eesti Marised arvate?
VastaKustutaoled sa kindel, et see esimene ikka siitajast oli ja teine... et see teine kuulus Peemot ei olnud? mul oleks vist küll kõhe hakanud...
VastaKustutaKusjuures mul tuli ka see millegi pärast kohe pähe! Kus on mu meister?
VastaKustutaVeits kõhe hakkas küll, aga keset päeva, mis nad ikka teha saavad.
no aga täpselt - sul on sinu meister!! seepsee eriti hirmus, kui nii vaadata. aga õnneks said neist mööda ja ei istunud pargipingile juttu ajama!
VastaKustuta