Otse põhisisu juurde

Sportlik teisipäev

Sõitsin eile ligi 25 km jalgrattaga maha. Sõidu ajal sain vihma, päikest, tuult, samal ajal nautida ka kenasid vaateid merele ja rohelistele parkidele, sõidu lõpuks sain aga täiesti tasuta täieliku jalgratta hoolduse (mõnede kulunud juppide väljavahetamisega) ühelt tee peale jäänud tuttava poolt.

Elu on seiklus ikkagi ju. 

Sõidu ajal üritas üks mees jalgrattateel hääletada. Peatusin. Sooja troopilist vihma kallas nagu oavarrest. See veider vanake küsis minu käest, et kas see on Darwin ja kus asub Coconut Grove. Tekitas veidi segadust esimene küsimus, kuid pärast mõnesekundilist mõttepausi suutsin mõlemale küsimusele rahuldavalt vastata.

Sõites edasi aga jäi teele teine veidrik, kellest möödudes kuulsin kassi mjäud. Kes ikka mjäu teeb? Õige vastus oleks kass või kassilaadne olevus, aga ei...
Kui ma hakkasin sellest jalgratturist mööda sõitma, tegi mees mjäuuuuuu, mjäääuuuuu ja vaatas mulle otsa. 
Jälle ei osanud kuidagi "õigesti" reageerida. Oleks pidanud talle paar korda vastu haukuma: auh, auh, auh? Või vähemalt gav-gav-gav tegema.
Oleks temagi segadusse ajanud, möödusin seekord mjäutavast jalgratturist loomalikke häälitsusi tegemata.

Inimesed lähevad selles troopilises kliimas väga kiiresti peast soojaks!

Kommentaarid

  1. Tundub, et igav juba ei hakka:)

    VastaKustuta
  2. Tundub üldse, et elu on elamist väärt või mis teie piiksuvad Hispaania hiired ja Õnnelikud Eesti Marised arvate?

    VastaKustuta
  3. oled sa kindel, et see esimene ikka siitajast oli ja teine... et see teine kuulus Peemot ei olnud? mul oleks vist küll kõhe hakanud...

    VastaKustuta
  4. Kusjuures mul tuli ka see millegi pärast kohe pähe! Kus on mu meister?
    Veits kõhe hakkas küll, aga keset päeva, mis nad ikka teha saavad.

    VastaKustuta
  5. no aga täpselt - sul on sinu meister!! seepsee eriti hirmus, kui nii vaadata. aga õnneks said neist mööda ja ei istunud pargipingile juttu ajama!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust