Vahepeal ma lihtsalt ei jõua. Saate aru? Ma lihtsalt ei jõua. Jõud saab otsa ja kõrvad tahavad lukku minna ning selgroog ei taha keha hoida, keha tahab hoopis kokku kukkuda ja mõistus välja lülituda. Ma lihtsalt ei jõua enam kuulata. Kuulata vahetpidamata pausideta rääkivat inimest, järjest.. pool tundi, tund või mitu tundi. Ma ei taha enam kuulata ja kuulda inimesi, kes on nii rääkimishoos, et unustavad hingamise. Vahel olen üks suur kõrv, kuhu võivad kõik sisse sittuda. Vahel ma unistan, et saaks kasvõi mõne lause-väite vahele esitada, enda nime öelda, öelda midagi Ida-Euroopa riikide kaitseks, mis pidavat Vana-Euroopa rasval elama.. või lihtsalt inimlikult aevastada, keha sügada, sülge neelata, pilku korraks mujale pöörata. Kuula nüüd, suur kõrv, inimene laseb oma maailmavalu ning frustratsiooni välja. Pärast selliseid päevi on tunne justkui oled sidrun, millest on viimsed elumahlad välja pigistatud. Ja natuke peldikuseina tunne on ka. Prantslased ...