Otse põhisisu juurde

Nägeš, Eestimaa

Tere varahommikust, kallis Eestimaa!

Juba eilsest saati on meid närinud ärev reisiärevus. Uni oli katkendlik ja äsja lõpetasime ärasaatmise hommikusöögi Eesti kartulisalati, õunakoogi, kohvi ja singivõipsidega, mõned skaipimised kaugemate lähedastega ning siis ongi minek. Esialgu marsruudil Riia-London-Malaisia-Vietnam. 

Alustame uut reisihooaega ja lubame, et seiklusi jagub veel vähemalt aastaks.
Uuel hooajal on kavas mõned uuendused ja uued kirjutajad, aga sellest kõigest lähemalt juba...kuu aja pärast, kui meiega liituvad seiklushimulised Kristina ja Lauri. 

Suured ja kuumad tervitused lähevad aga paikseks jäänud rännumeestele: ettevõtlikele Jaanika ja Harryle, Kaarel Kontorirotile ja koolijütsidele Laglele ning Eikole. 
Olete meile eeskujuks! 


Kommentaarid

  1. Tere!
    Millal Te Londonis olete? Ma olen ka Londonis...voi tähendab, pühapäeval jõuan sinna tagasi. Äkki on teil öömaja vaja?
    Tervitused!
    Liise

    Mu nr 0044 7969 833 486

    VastaKustuta
  2. Ma olen kuulus! Kuulus kuulus kuulus sest Viky tervitas mind enda blogis :) Aga hetkel olen ma ikka veel Kutti vähemalt niikaua kuni leian endale ehk mõne neiu kelle nimi on xxx Kontorirott ja siis hakkab mulle seda peale suruma. Teate ju küll, et nende nimedega on üks igavesti keeruline olukord :p

    VastaKustuta
  3. Oleme tublilt edasi liikunud ja tund aega tagasi maandusime Vietnami suurlinnas Ho Chi Minhis. Londonis olime vaid kaks päeva ja kavatseme järgmisel korral sellele kultuursele Euroopa linnale rohkem aega pühendada, kindlasti jäi seda väheks. Aga Liise, mis teed seal?Kauaks sa jääd sinna?

    Kaarel, sa oled nagu nii teatud ringkonnas üsna kuulus tegelane, blogis mainimine on nagu tilk merre ;)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust