Otse põhisisu juurde

Nägeš, Eestimaa

Tere varahommikust, kallis Eestimaa!

Juba eilsest saati on meid närinud ärev reisiärevus. Uni oli katkendlik ja äsja lõpetasime ärasaatmise hommikusöögi Eesti kartulisalati, õunakoogi, kohvi ja singivõipsidega, mõned skaipimised kaugemate lähedastega ning siis ongi minek. Esialgu marsruudil Riia-London-Malaisia-Vietnam. 

Alustame uut reisihooaega ja lubame, et seiklusi jagub veel vähemalt aastaks.
Uuel hooajal on kavas mõned uuendused ja uued kirjutajad, aga sellest kõigest lähemalt juba...kuu aja pärast, kui meiega liituvad seiklushimulised Kristina ja Lauri. 

Suured ja kuumad tervitused lähevad aga paikseks jäänud rännumeestele: ettevõtlikele Jaanika ja Harryle, Kaarel Kontorirotile ja koolijütsidele Laglele ning Eikole. 
Olete meile eeskujuks! 


Kommentaarid

  1. Tere!
    Millal Te Londonis olete? Ma olen ka Londonis...voi tähendab, pühapäeval jõuan sinna tagasi. Äkki on teil öömaja vaja?
    Tervitused!
    Liise

    Mu nr 0044 7969 833 486

    VastaKustuta
  2. Ma olen kuulus! Kuulus kuulus kuulus sest Viky tervitas mind enda blogis :) Aga hetkel olen ma ikka veel Kutti vähemalt niikaua kuni leian endale ehk mõne neiu kelle nimi on xxx Kontorirott ja siis hakkab mulle seda peale suruma. Teate ju küll, et nende nimedega on üks igavesti keeruline olukord :p

    VastaKustuta
  3. Oleme tublilt edasi liikunud ja tund aega tagasi maandusime Vietnami suurlinnas Ho Chi Minhis. Londonis olime vaid kaks päeva ja kavatseme järgmisel korral sellele kultuursele Euroopa linnale rohkem aega pühendada, kindlasti jäi seda väheks. Aga Liise, mis teed seal?Kauaks sa jääd sinna?

    Kaarel, sa oled nagu nii teatud ringkonnas üsna kuulus tegelane, blogis mainimine on nagu tilk merre ;)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...