Otse põhisisu juurde

Mis teil viga on?

Muidu mul on üsna savi, mida EESTI (sõbralistis on ka teiste riikidega esindajaid, kuid pole kordagi näinud, et keegi teine oleks oma sõpradega mingeid kommertsreklaame ja loosimist "jaganud") inimesed minuga jagavad. Olen ammu aru saanud, et torust tuleb igast sitta ja seetõttu olen pidevalt spämmivad-tülikad-infovoogu risustavad inimesed lihtsalt nähtamatuks muutnud. 

Täna otsustas üks "sõber" lisada mind vägivaldselt mingisse tarbijarühma, kus ohhohoo, loositakse poole aasta jooksul poole miljoni eestimaalase vahel üks pajakinnas välja! 
See ajas natuke närvi. See et sa ennast igale poole topid ja sulle kõik valimatult "meeldib", ei tähenda, et võiksid ka minu eest otsustada, mis rühmadesse ja kohtadesse ma kuuluma peaksin. 

Ja pealegi, on mul täiesti siiber sellest, et inimesed ei saa endale ise elementaarseid asju ostetud, vaid peavad mingisugustes alandavates ja närustes auhinnamängudes osalema. Kurat küll, käekott ja trussikupaar ei maksa ju kuigi palju, võiks ju ise need osta! 

Kommentaarid

  1. Ähh, asi pole üldse pajakindas või trussikus, inimestel lihtsalt meeldib kuhugi kuuluda. Mõtle kui tore, kui mina ja mu kümme sõpra kuuluvad kuhugi kogukonda, kes kõik ootavad teatud kuupäeva. :D Muidugi on see iroonia, kuigi olen ka paar korda vääratanud (õmblusmasina ja reisi peale), siis reeglina lihtsalt blokin ära tüütud kampaaniad. Keegi kusagil kirjutas hästi: FB sein on muutunud vanaks heaks peldikuseinaks, kuhu igaüks võis mida iganes üles riputada... Ma panen lihtsalt ja julmalt ignortsi nende suhtes. Või vähemalt püüan. Päikest!

    VastaKustuta
  2. Oh, kõiki asju saab ju mõistlikkuse piirides teha ja minu pärast tehke, mis tahate oma seinal ja oma sõpradega, aga kurat, kui keegi lisab mind mingisugusesse tarbijate rühma, kes kõik tahavad auhindasid saada, kui lisavad veel omakorda viis sõpra, siis..ma ei tea, käigu kuradile. Võiks enne minu käest ka uurida, kas ma olen huvitatud.

    Selle inimese ma muidugi kustutasin kohe ära, sest ta ei austanud minu virtuaalse ruumi suveräänsust. Päris karm ja kurb on see, kui inimesel pole ühiskonnas kuskile rühma kuuluda, kui trussikuloosiõnneotsijatesse :(

    VastaKustuta
  3. öm, irony much?

    VastaKustuta
  4. Ma vist poleks pidanud kirjutama. Siiski arvan, et ma ei kuulu nende hulka, kes kogu aeg midagi riputavad.

    Aga eks meid kõiki ärritab ühel või teisel ajal miski niiväga...

    VastaKustuta
  5. Ei, ei, ei Käthe :D Ma pole üldse kellegi teise peale ärritunud ja see komake, kes ärritas, sai ka kõrvaldatud, üldiselt kui asjad on mõistlikud, siis jään ka mina oma tunnetega mõislikuks!
    Nii et nagu siin öeldakse, siis "no worries", selle tekstiga ma tahtsin lihtsalt seda öelda, et kui miskit häirib, siis tuleb see asi ära lahendada.

    VastaKustuta
  6. Ja unustasin lisada, et meil on suurepärane sügisene ilm siin, võõrliigid lähevad kollaseks ja ajavad lehed maha, aborigeensed liigid jäävad igiroheliseks, väikene kõdulõhn on ka juba parkides ja nii mõnus on sellise ilmaga sportida, et teeks kohe kaks tiirugi, aga pimedaks läheb ruttu. Mulle väga sügis meeldib! :)

    VastaKustuta
  7. Ja meil pistavad kõiksugu rohelised oma ninasid maa seest välja ning hülgepojad kipuvad õuedesse :)

    http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=40181

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust