Otse põhisisu juurde

Mis teil viga on?

Muidu mul on üsna savi, mida EESTI (sõbralistis on ka teiste riikidega esindajaid, kuid pole kordagi näinud, et keegi teine oleks oma sõpradega mingeid kommertsreklaame ja loosimist "jaganud") inimesed minuga jagavad. Olen ammu aru saanud, et torust tuleb igast sitta ja seetõttu olen pidevalt spämmivad-tülikad-infovoogu risustavad inimesed lihtsalt nähtamatuks muutnud. 

Täna otsustas üks "sõber" lisada mind vägivaldselt mingisse tarbijarühma, kus ohhohoo, loositakse poole aasta jooksul poole miljoni eestimaalase vahel üks pajakinnas välja! 
See ajas natuke närvi. See et sa ennast igale poole topid ja sulle kõik valimatult "meeldib", ei tähenda, et võiksid ka minu eest otsustada, mis rühmadesse ja kohtadesse ma kuuluma peaksin. 

Ja pealegi, on mul täiesti siiber sellest, et inimesed ei saa endale ise elementaarseid asju ostetud, vaid peavad mingisugustes alandavates ja närustes auhinnamängudes osalema. Kurat küll, käekott ja trussikupaar ei maksa ju kuigi palju, võiks ju ise need osta! 

Kommentaarid

  1. Ähh, asi pole üldse pajakindas või trussikus, inimestel lihtsalt meeldib kuhugi kuuluda. Mõtle kui tore, kui mina ja mu kümme sõpra kuuluvad kuhugi kogukonda, kes kõik ootavad teatud kuupäeva. :D Muidugi on see iroonia, kuigi olen ka paar korda vääratanud (õmblusmasina ja reisi peale), siis reeglina lihtsalt blokin ära tüütud kampaaniad. Keegi kusagil kirjutas hästi: FB sein on muutunud vanaks heaks peldikuseinaks, kuhu igaüks võis mida iganes üles riputada... Ma panen lihtsalt ja julmalt ignortsi nende suhtes. Või vähemalt püüan. Päikest!

    VastaKustuta
  2. Oh, kõiki asju saab ju mõistlikkuse piirides teha ja minu pärast tehke, mis tahate oma seinal ja oma sõpradega, aga kurat, kui keegi lisab mind mingisugusesse tarbijate rühma, kes kõik tahavad auhindasid saada, kui lisavad veel omakorda viis sõpra, siis..ma ei tea, käigu kuradile. Võiks enne minu käest ka uurida, kas ma olen huvitatud.

    Selle inimese ma muidugi kustutasin kohe ära, sest ta ei austanud minu virtuaalse ruumi suveräänsust. Päris karm ja kurb on see, kui inimesel pole ühiskonnas kuskile rühma kuuluda, kui trussikuloosiõnneotsijatesse :(

    VastaKustuta
  3. öm, irony much?

    VastaKustuta
  4. Ma vist poleks pidanud kirjutama. Siiski arvan, et ma ei kuulu nende hulka, kes kogu aeg midagi riputavad.

    Aga eks meid kõiki ärritab ühel või teisel ajal miski niiväga...

    VastaKustuta
  5. Ei, ei, ei Käthe :D Ma pole üldse kellegi teise peale ärritunud ja see komake, kes ärritas, sai ka kõrvaldatud, üldiselt kui asjad on mõistlikud, siis jään ka mina oma tunnetega mõislikuks!
    Nii et nagu siin öeldakse, siis "no worries", selle tekstiga ma tahtsin lihtsalt seda öelda, et kui miskit häirib, siis tuleb see asi ära lahendada.

    VastaKustuta
  6. Ja unustasin lisada, et meil on suurepärane sügisene ilm siin, võõrliigid lähevad kollaseks ja ajavad lehed maha, aborigeensed liigid jäävad igiroheliseks, väikene kõdulõhn on ka juba parkides ja nii mõnus on sellise ilmaga sportida, et teeks kohe kaks tiirugi, aga pimedaks läheb ruttu. Mulle väga sügis meeldib! :)

    VastaKustuta
  7. Ja meil pistavad kõiksugu rohelised oma ninasid maa seest välja ning hülgepojad kipuvad õuedesse :)

    http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=40181

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…