Otse põhisisu juurde

Mis teil viga on?

Muidu mul on üsna savi, mida EESTI (sõbralistis on ka teiste riikidega esindajaid, kuid pole kordagi näinud, et keegi teine oleks oma sõpradega mingeid kommertsreklaame ja loosimist "jaganud") inimesed minuga jagavad. Olen ammu aru saanud, et torust tuleb igast sitta ja seetõttu olen pidevalt spämmivad-tülikad-infovoogu risustavad inimesed lihtsalt nähtamatuks muutnud. 

Täna otsustas üks "sõber" lisada mind vägivaldselt mingisse tarbijarühma, kus ohhohoo, loositakse poole aasta jooksul poole miljoni eestimaalase vahel üks pajakinnas välja! 
See ajas natuke närvi. See et sa ennast igale poole topid ja sulle kõik valimatult "meeldib", ei tähenda, et võiksid ka minu eest otsustada, mis rühmadesse ja kohtadesse ma kuuluma peaksin. 

Ja pealegi, on mul täiesti siiber sellest, et inimesed ei saa endale ise elementaarseid asju ostetud, vaid peavad mingisugustes alandavates ja närustes auhinnamängudes osalema. Kurat küll, käekott ja trussikupaar ei maksa ju kuigi palju, võiks ju ise need osta! 

Kommentaarid

  1. Ähh, asi pole üldse pajakindas või trussikus, inimestel lihtsalt meeldib kuhugi kuuluda. Mõtle kui tore, kui mina ja mu kümme sõpra kuuluvad kuhugi kogukonda, kes kõik ootavad teatud kuupäeva. :D Muidugi on see iroonia, kuigi olen ka paar korda vääratanud (õmblusmasina ja reisi peale), siis reeglina lihtsalt blokin ära tüütud kampaaniad. Keegi kusagil kirjutas hästi: FB sein on muutunud vanaks heaks peldikuseinaks, kuhu igaüks võis mida iganes üles riputada... Ma panen lihtsalt ja julmalt ignortsi nende suhtes. Või vähemalt püüan. Päikest!

    VastaKustuta
  2. Oh, kõiki asju saab ju mõistlikkuse piirides teha ja minu pärast tehke, mis tahate oma seinal ja oma sõpradega, aga kurat, kui keegi lisab mind mingisugusesse tarbijate rühma, kes kõik tahavad auhindasid saada, kui lisavad veel omakorda viis sõpra, siis..ma ei tea, käigu kuradile. Võiks enne minu käest ka uurida, kas ma olen huvitatud.

    Selle inimese ma muidugi kustutasin kohe ära, sest ta ei austanud minu virtuaalse ruumi suveräänsust. Päris karm ja kurb on see, kui inimesel pole ühiskonnas kuskile rühma kuuluda, kui trussikuloosiõnneotsijatesse :(

    VastaKustuta
  3. öm, irony much?

    VastaKustuta
  4. Ma vist poleks pidanud kirjutama. Siiski arvan, et ma ei kuulu nende hulka, kes kogu aeg midagi riputavad.

    Aga eks meid kõiki ärritab ühel või teisel ajal miski niiväga...

    VastaKustuta
  5. Ei, ei, ei Käthe :D Ma pole üldse kellegi teise peale ärritunud ja see komake, kes ärritas, sai ka kõrvaldatud, üldiselt kui asjad on mõistlikud, siis jään ka mina oma tunnetega mõislikuks!
    Nii et nagu siin öeldakse, siis "no worries", selle tekstiga ma tahtsin lihtsalt seda öelda, et kui miskit häirib, siis tuleb see asi ära lahendada.

    VastaKustuta
  6. Ja unustasin lisada, et meil on suurepärane sügisene ilm siin, võõrliigid lähevad kollaseks ja ajavad lehed maha, aborigeensed liigid jäävad igiroheliseks, väikene kõdulõhn on ka juba parkides ja nii mõnus on sellise ilmaga sportida, et teeks kohe kaks tiirugi, aga pimedaks läheb ruttu. Mulle väga sügis meeldib! :)

    VastaKustuta
  7. Ja meil pistavad kõiksugu rohelised oma ninasid maa seest välja ning hülgepojad kipuvad õuedesse :)

    http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=40181

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...