Otse põhisisu juurde

Kuuuu-kuuu!!!

Polegi peaaegu kaks kuud siia midagi kirjutanud! Elu oleks justkui katkenud..mingil hetkel. Mingiks ajaks. 

Pärast pidu-puhkust-levist eemal olekut tutvusin sellega, mis maailmas jälle toimunud, juhtunud, muutunud oli ja mind tabas suur ahastus. Ma olen juba ligemale aasta oma teemas olnud! Kuidas ma küll seda, teist ja kolmandat tähele ei pannud. Miks mind ei huvitanud, miks ei puudutanud? Appi!!! Kus ma elanud olen? Ma pole ühtegi muuteemalist raamatutki (kui pulmaajakirju üldse raamatuteks liigitada) läbi lugenud? Ma ju pole pool aastat kinos käinud ja sõprade sünnipäevad on nii mõnigi kord meelest läinud, uute inimestega olen tutvunud küll, aga kedagi väga lähedale pole lasknud.

Ja kes on minu aadressilt ja nime alt selliseid ebaviisakaid kirju saatnud? 
Issand! 
Ja mõnedele sõprade-tuttavate kirjadele, headele soovidele pole ma isegi "aitäh" vastata suvatsenud. 
Kas ma üldse olen inimeste käest küsinud, kuidas NEIL läheb? Mitte mul ja meil, vaid justnimelt...neil, teil, sul? 
Vist ei ole. Ammu. 
Väga isekas periood on olnud ja hoolimata sellest, et Googli reklaamid pressivad peale uut veelgi kinnisemat-perekesksemat perioodi peale (kuidas kiiresti ja kvaliteetselt rasestuda, viljastuda, poolduma, moonduma, idanema hakata!), katsume me nüüd enda lõbuks elada ja sellest viimast võtta. Suhelda ja olla suheldavad, nautida ja olla nauditavad. 

Ehk avalikult kuulutame välja "mesiaasta"!!! :)

Kommentaarid

  1. me juba Kaarliga mõtlesimegi, et peab hakkama vist kurja kirja saatma, et mis te Saareperekond mõtlete, et enam ei peagi aru andma, et kus olete ja mis teete v?! :D

    VastaKustuta
  2. Me oleme endale kaamera sebinud ja mõnel päeval võiks skaipida!!!

    VastaKustuta
  3. Arusaadav arusaadav, võtke viimast mesiaastast.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...