Otse põhisisu juurde

11.11.2012

Kaldun vahepeal peateema(de)st eemale ja räägin sellest, kuidas me esimest pulma-aastapäeva tähistasime. Esimene pidi ju see kõige erilisem olema!

Mu ja eeldan, et ka minu kaaslase peas keerlesid juba paar kuud enne "tähtaega" kõikvõimelike variantide keerised. Kuna tihedate töögraafikute tõttu me kumbki töölt ära ei saanud (nädalaks), otsustasime teha midagi kodust, kuid siiski romantilist. Süüa teineteise pealt hommikusööki ja näksida vahukooremaasikaid, minna kinno ja loomaaeda, mere äärde, hoida käest ja suhelda - pühendada see päev teineteise hellitamisele ja armastamisele. 

Mul oli juba selleks tähtpäevaks koreograafiagi paigas ja vajalikud kostüümid olemas. Pidin talle aastapäeva hommikul lateksriietes Tina Turneri "Simply the Best" laulma :) Pulma-aastapäeva õhtuks (pühapäevaks) broneerisime laua restoranis, vaatega Swani jõele. 

Me oleme mõlemad üsna rahutud ja seltskondlikud inimesed, seetõttu läksid asjad hoopis teistmoodi, kui nad plaanitud olid. Laupäeva õhtul tegime Andresega väikese grilli, hapukoore kurgi-tomati salati ja veini-õluga, selline organiseerimata ja spontaanne üritus, kutsusime külla kaks väga viisakat ja rahulikku paarikest: üks Briti-Austraalia paar, teine Kanada-Austraalia. Kauaks nad ikka jäävad? See ei saa ju meie pühapäevast pulma-aastapäeva tähistamist kuidagi ruineerida! 

Kui mu inglasest töökaaslane oleks tulnud oma austraallasest naisega ja minu Austraalia sõbranna tulnud oma kanadalasest mehega ehk oleksime pärast õhtusööki viisakalt ja sõpradena lahku läinud...

Andres muudkui teenindas meid, tutvustas veini, valas tilgakese klaasi, lasi maitsta ja kui tüdrukud nina ei krimpsutanud, läks pudel loosi. Olelungia võttis täispöörded ja mingil hetkel, kui me Mandyga püsti tõusime, siis maailm oli palju keerlevam ja kirevam! Siinkohal võiks ju oma ülihoolitsevat ja hoolsat meest süüdistada, et ta meil kordagi toolilt ei lasknud tõusta... Kuradi džentelmenid, ma ütlen. 

Diskussioon läks emotsionaalsemaks, argumendid nõrgemaks, emotsioonid tugevamaks. Mingil hetkel käis üli-hüperaktiivselt jutukas ja soe Austraalia tütarlaps meie pesuruumi kraanikausi materjali kvaliteeti uurimas, 20 minutit hiljem võtsin mina tema koha üle. 

"Sa tead, et sa oled nii ilus naine, isegi kui sa nii teed," hoidis truu sõber minu juukseid kraanikausi kohal. 
"Ma arvan, et mul jäi paprika tükk ninna kinni," mõmisesin ma. 
"Sa oled minu parim sõber! Kas mina olen sinu?" üritas tegelane minust mingeid emotsioone välja pigistada, kivisüda nagu ma olen.
"Kas me võiksime sellest hiljem rääkida, öööaakk.."
"Ma tahan, et me oleksime parimad sõbrad, mida elud ka meiega ei teeks..."
"Mul on praegu natuke tegemist, kas me võiksime..."

Palav päev, vähe vett, hea seltskond, isegi mitte palju veini. Ma ei tea, kas ma olin liiga tundetu ja kalk, aga mulle tundus tol hetkel "parimate sõprade" lepingule alla kirjutada natuke liiga vastutusrohke.  

Järgmine episood tollest õhtust pärineb magamistoast, kui oma pesin kikud puhtaks ja panin öösärgi selga, pugesin voodisse külalisi ära saatmata. Külalised tulid seltskonda otsima ja üks nendest hakkas koos Andresega magamistoas"Let it be" jorisema. Andrest kaua tundnud inimesed teavad, et "Let it be" laulmist võib omaette täiesti joomisstaadiumiks klassifitseerida. Tüütud prussakad, minge istuge väljas, mul on paprika ninas ja maailma pöörleb, ma ei taha enam sotsialiseeruda. Britil oli kitarr käes, mille keeltele üritas ta pihta saada, viisi nad hästi, mitte et öelda üleüldse, küll ei pidanud. 

"Vik, get up, fatass motherfucker," skandeerisid minu andunud fännid meie voodi kõrval. 

Mingil hetkel saime külalised koju saadetud, kell ei olnud sugugi palju, aga järgmisel päeval ärkasime maailma kõige suurema pearingluse ja iiveldustungiga. Ma roomasin teise tuppa, pesin viis korda hambaid ja jõin liitri vett ära, pumpasin ennast valuvaigistetest täis (mis üle poole tunni minu sees nagu nii ei püsinud) ja leidsin tee voodisse oma oigava abikaasa kõrvale. Mingi lõuna paiku näris Andres minu kõrval voodis eilsest grillpeost üle jäänud kanakoibasid ja mulle pakuti tükeldatud arbuusi. Romantika tipp! 

"Ära parem mind täna suudle."
"Sa oled ise küll äärmiselt suudlemisväärne!"

Kui varem olen kuulanud motivatsiooniks Nina Simone laulu ""Ain't Got No/I Got Life" ja uhkusega mõelnud, mis kõik asjad mul olemas on, siis tolle päeva hommikul oleksin vabalt oma "asjade" nimekirjast saanud "liveri" maha tõmmata. 



Tegime ühe suure omleti, kohvi ei suutnud meist kumbki juua, vedelesime terve päev vaegustega võideldes oma hommikumantlites põrandal, diivanil, voodis nagu kaks elutut ja emotsioonitut karusnahka. Kella 17-ks pesime puhtaks ja läksime pidulikule dineele, ütlesin ettekandjale, et igas suuruses veiniklaasid võite kohe ära panna. Palusime alandlikult endale viis liitrit mineraalvett, alustuseks. 




Hoolimata peavalust ja kõigest muust sellele juurde kuuluvast suutsime Andresega oma unistustest, mõtetest ja tunnetest rääkida. Ja kui ta laua all minu jalgu silitas, läks mu süda ja keha väga soojaks. Armastus ravib kõik tõved terveks!

Desserti serveerisid kaks Eesti tüdrukut, säraküünlad tegid hetke kuidagi eriti pidulikuks. "Vaatasime, et Eesti perekonnanimi broneeringus ja mõtlesime, et soovime teile eesti keeles ka palju õnne pulma-aastapäeva puhul!" 

Meeleolukat abielu oleks küll liiast soovida :)

Kommentaarid

  1. Hehhee, piltideltki on näha, et on raske hommik olnud :) Olgu enesetunne halb või hea - peaasi, et koos. Nad elagu!
    -Helin

    VastaKustuta
  2. Andres on jah, mõnus ja väga universaalne kaaslane igasugusteks tegevusteks :)
    Aitähh!!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust