Kaldun vahepeal peateema(de)st eemale ja räägin sellest, kuidas me esimest pulma-aastapäeva tähistasime. Esimene pidi ju see kõige erilisem olema!
Mu ja eeldan, et ka minu kaaslase peas keerlesid juba paar kuud enne "tähtaega" kõikvõimelike variantide keerised. Kuna tihedate töögraafikute tõttu me kumbki töölt ära ei saanud (nädalaks), otsustasime teha midagi kodust, kuid siiski romantilist. Süüa teineteise pealt hommikusööki ja näksida vahukooremaasikaid, minna kinno ja loomaaeda, mere äärde, hoida käest ja suhelda - pühendada see päev teineteise hellitamisele ja armastamisele.
Mul oli juba selleks tähtpäevaks koreograafiagi paigas ja vajalikud kostüümid olemas. Pidin talle aastapäeva hommikul lateksriietes Tina Turneri "Simply the Best" laulma :) Pulma-aastapäeva õhtuks (pühapäevaks) broneerisime laua restoranis, vaatega Swani jõele.
Me oleme mõlemad üsna rahutud ja seltskondlikud inimesed, seetõttu läksid asjad hoopis teistmoodi, kui nad plaanitud olid. Laupäeva õhtul tegime Andresega väikese grilli, hapukoore kurgi-tomati salati ja veini-õluga, selline organiseerimata ja spontaanne üritus, kutsusime külla kaks väga viisakat ja rahulikku paarikest: üks Briti-Austraalia paar, teine Kanada-Austraalia. Kauaks nad ikka jäävad? See ei saa ju meie pühapäevast pulma-aastapäeva tähistamist kuidagi ruineerida!
Kui mu inglasest töökaaslane oleks tulnud oma austraallasest naisega ja minu Austraalia sõbranna tulnud oma kanadalasest mehega ehk oleksime pärast õhtusööki viisakalt ja sõpradena lahku läinud...
Andres muudkui teenindas meid, tutvustas veini, valas tilgakese klaasi, lasi maitsta ja kui tüdrukud nina ei krimpsutanud, läks pudel loosi. Olelungia võttis täispöörded ja mingil hetkel, kui me Mandyga püsti tõusime, siis maailm oli palju keerlevam ja kirevam! Siinkohal võiks ju oma ülihoolitsevat ja hoolsat meest süüdistada, et ta meil kordagi toolilt ei lasknud tõusta... Kuradi džentelmenid, ma ütlen.
Diskussioon läks emotsionaalsemaks, argumendid nõrgemaks, emotsioonid tugevamaks. Mingil hetkel käis üli-hüperaktiivselt jutukas ja soe Austraalia tütarlaps meie pesuruumi kraanikausi materjali kvaliteeti uurimas, 20 minutit hiljem võtsin mina tema koha üle.
"Sa tead, et sa oled nii ilus naine, isegi kui sa nii teed," hoidis truu sõber minu juukseid kraanikausi kohal.
"Ma arvan, et mul jäi paprika tükk ninna kinni," mõmisesin ma.
"Sa oled minu parim sõber! Kas mina olen sinu?" üritas tegelane minust mingeid emotsioone välja pigistada, kivisüda nagu ma olen.
"Kas me võiksime sellest hiljem rääkida, öööaakk.."
"Ma tahan, et me oleksime parimad sõbrad, mida elud ka meiega ei teeks..."
"Mul on praegu natuke tegemist, kas me võiksime..."
Palav päev, vähe vett, hea seltskond, isegi mitte palju veini. Ma ei tea, kas ma olin liiga tundetu ja kalk, aga mulle tundus tol hetkel "parimate sõprade" lepingule alla kirjutada natuke liiga vastutusrohke.
Järgmine episood tollest õhtust pärineb magamistoast, kui oma pesin kikud puhtaks ja panin öösärgi selga, pugesin voodisse külalisi ära saatmata. Külalised tulid seltskonda otsima ja üks nendest hakkas koos Andresega magamistoas"Let it be" jorisema. Andrest kaua tundnud inimesed teavad, et "Let it be" laulmist võib omaette täiesti joomisstaadiumiks klassifitseerida. Tüütud prussakad, minge istuge väljas, mul on paprika ninas ja maailma pöörleb, ma ei taha enam sotsialiseeruda. Britil oli kitarr käes, mille keeltele üritas ta pihta saada, viisi nad hästi, mitte et öelda üleüldse, küll ei pidanud.
"Vik, get up, fatass motherfucker," skandeerisid minu andunud fännid meie voodi kõrval.
Mingil hetkel saime külalised koju saadetud, kell ei olnud sugugi palju, aga järgmisel päeval ärkasime maailma kõige suurema pearingluse ja iiveldustungiga. Ma roomasin teise tuppa, pesin viis korda hambaid ja jõin liitri vett ära, pumpasin ennast valuvaigistetest täis (mis üle poole tunni minu sees nagu nii ei püsinud) ja leidsin tee voodisse oma oigava abikaasa kõrvale. Mingi lõuna paiku näris Andres minu kõrval voodis eilsest grillpeost üle jäänud kanakoibasid ja mulle pakuti tükeldatud arbuusi. Romantika tipp!
"Ära parem mind täna suudle."
"Sa oled ise küll äärmiselt suudlemisväärne!"
Kui varem olen kuulanud motivatsiooniks Nina Simone laulu ""Ain't Got No/I Got Life" ja uhkusega mõelnud, mis kõik asjad mul olemas on, siis tolle päeva hommikul oleksin vabalt oma "asjade" nimekirjast saanud "liveri" maha tõmmata.
Tegime ühe suure omleti, kohvi ei suutnud meist kumbki juua, vedelesime terve päev vaegustega võideldes oma hommikumantlites põrandal, diivanil, voodis nagu kaks elutut ja emotsioonitut karusnahka. Kella 17-ks pesime puhtaks ja läksime pidulikule dineele, ütlesin ettekandjale, et igas suuruses veiniklaasid võite kohe ära panna. Palusime alandlikult endale viis liitrit mineraalvett, alustuseks.
Hoolimata peavalust ja kõigest muust sellele juurde kuuluvast suutsime Andresega oma unistustest, mõtetest ja tunnetest rääkida. Ja kui ta laua all minu jalgu silitas, läks mu süda ja keha väga soojaks. Armastus ravib kõik tõved terveks!
Desserti serveerisid kaks Eesti tüdrukut, säraküünlad tegid hetke kuidagi eriti pidulikuks. "Vaatasime, et Eesti perekonnanimi broneeringus ja mõtlesime, et soovime teile eesti keeles ka palju õnne pulma-aastapäeva puhul!"
Meeleolukat abielu oleks küll liiast soovida :)
Mu ja eeldan, et ka minu kaaslase peas keerlesid juba paar kuud enne "tähtaega" kõikvõimelike variantide keerised. Kuna tihedate töögraafikute tõttu me kumbki töölt ära ei saanud (nädalaks), otsustasime teha midagi kodust, kuid siiski romantilist. Süüa teineteise pealt hommikusööki ja näksida vahukooremaasikaid, minna kinno ja loomaaeda, mere äärde, hoida käest ja suhelda - pühendada see päev teineteise hellitamisele ja armastamisele.
Mul oli juba selleks tähtpäevaks koreograafiagi paigas ja vajalikud kostüümid olemas. Pidin talle aastapäeva hommikul lateksriietes Tina Turneri "Simply the Best" laulma :) Pulma-aastapäeva õhtuks (pühapäevaks) broneerisime laua restoranis, vaatega Swani jõele.
Me oleme mõlemad üsna rahutud ja seltskondlikud inimesed, seetõttu läksid asjad hoopis teistmoodi, kui nad plaanitud olid. Laupäeva õhtul tegime Andresega väikese grilli, hapukoore kurgi-tomati salati ja veini-õluga, selline organiseerimata ja spontaanne üritus, kutsusime külla kaks väga viisakat ja rahulikku paarikest: üks Briti-Austraalia paar, teine Kanada-Austraalia. Kauaks nad ikka jäävad? See ei saa ju meie pühapäevast pulma-aastapäeva tähistamist kuidagi ruineerida!
Kui mu inglasest töökaaslane oleks tulnud oma austraallasest naisega ja minu Austraalia sõbranna tulnud oma kanadalasest mehega ehk oleksime pärast õhtusööki viisakalt ja sõpradena lahku läinud...
Andres muudkui teenindas meid, tutvustas veini, valas tilgakese klaasi, lasi maitsta ja kui tüdrukud nina ei krimpsutanud, läks pudel loosi. Olelungia võttis täispöörded ja mingil hetkel, kui me Mandyga püsti tõusime, siis maailm oli palju keerlevam ja kirevam! Siinkohal võiks ju oma ülihoolitsevat ja hoolsat meest süüdistada, et ta meil kordagi toolilt ei lasknud tõusta... Kuradi džentelmenid, ma ütlen.
Diskussioon läks emotsionaalsemaks, argumendid nõrgemaks, emotsioonid tugevamaks. Mingil hetkel käis üli-hüperaktiivselt jutukas ja soe Austraalia tütarlaps meie pesuruumi kraanikausi materjali kvaliteeti uurimas, 20 minutit hiljem võtsin mina tema koha üle.
"Sa tead, et sa oled nii ilus naine, isegi kui sa nii teed," hoidis truu sõber minu juukseid kraanikausi kohal.
"Ma arvan, et mul jäi paprika tükk ninna kinni," mõmisesin ma.
"Sa oled minu parim sõber! Kas mina olen sinu?" üritas tegelane minust mingeid emotsioone välja pigistada, kivisüda nagu ma olen.
"Kas me võiksime sellest hiljem rääkida, öööaakk.."
"Ma tahan, et me oleksime parimad sõbrad, mida elud ka meiega ei teeks..."
"Mul on praegu natuke tegemist, kas me võiksime..."
Palav päev, vähe vett, hea seltskond, isegi mitte palju veini. Ma ei tea, kas ma olin liiga tundetu ja kalk, aga mulle tundus tol hetkel "parimate sõprade" lepingule alla kirjutada natuke liiga vastutusrohke.
Järgmine episood tollest õhtust pärineb magamistoast, kui oma pesin kikud puhtaks ja panin öösärgi selga, pugesin voodisse külalisi ära saatmata. Külalised tulid seltskonda otsima ja üks nendest hakkas koos Andresega magamistoas"Let it be" jorisema. Andrest kaua tundnud inimesed teavad, et "Let it be" laulmist võib omaette täiesti joomisstaadiumiks klassifitseerida. Tüütud prussakad, minge istuge väljas, mul on paprika ninas ja maailma pöörleb, ma ei taha enam sotsialiseeruda. Britil oli kitarr käes, mille keeltele üritas ta pihta saada, viisi nad hästi, mitte et öelda üleüldse, küll ei pidanud.
"Vik, get up, fatass motherfucker," skandeerisid minu andunud fännid meie voodi kõrval.
Mingil hetkel saime külalised koju saadetud, kell ei olnud sugugi palju, aga järgmisel päeval ärkasime maailma kõige suurema pearingluse ja iiveldustungiga. Ma roomasin teise tuppa, pesin viis korda hambaid ja jõin liitri vett ära, pumpasin ennast valuvaigistetest täis (mis üle poole tunni minu sees nagu nii ei püsinud) ja leidsin tee voodisse oma oigava abikaasa kõrvale. Mingi lõuna paiku näris Andres minu kõrval voodis eilsest grillpeost üle jäänud kanakoibasid ja mulle pakuti tükeldatud arbuusi. Romantika tipp!
"Ära parem mind täna suudle."
"Sa oled ise küll äärmiselt suudlemisväärne!"
Kui varem olen kuulanud motivatsiooniks Nina Simone laulu ""Ain't Got No/I Got Life" ja uhkusega mõelnud, mis kõik asjad mul olemas on, siis tolle päeva hommikul oleksin vabalt oma "asjade" nimekirjast saanud "liveri" maha tõmmata.
Tegime ühe suure omleti, kohvi ei suutnud meist kumbki juua, vedelesime terve päev vaegustega võideldes oma hommikumantlites põrandal, diivanil, voodis nagu kaks elutut ja emotsioonitut karusnahka. Kella 17-ks pesime puhtaks ja läksime pidulikule dineele, ütlesin ettekandjale, et igas suuruses veiniklaasid võite kohe ära panna. Palusime alandlikult endale viis liitrit mineraalvett, alustuseks.
Hoolimata peavalust ja kõigest muust sellele juurde kuuluvast suutsime Andresega oma unistustest, mõtetest ja tunnetest rääkida. Ja kui ta laua all minu jalgu silitas, läks mu süda ja keha väga soojaks. Armastus ravib kõik tõved terveks!
Desserti serveerisid kaks Eesti tüdrukut, säraküünlad tegid hetke kuidagi eriti pidulikuks. "Vaatasime, et Eesti perekonnanimi broneeringus ja mõtlesime, et soovime teile eesti keeles ka palju õnne pulma-aastapäeva puhul!"
Meeleolukat abielu oleks küll liiast soovida :)
Hehhee, piltideltki on näha, et on raske hommik olnud :) Olgu enesetunne halb või hea - peaasi, et koos. Nad elagu!
VastaKustuta-Helin
Andres on jah, mõnus ja väga universaalne kaaslane igasugusteks tegevusteks :)
VastaKustutaAitähh!!