Otse põhisisu juurde

Tamme istutamise päev

Meie ökosõbralikud sõbrad kinkisid Danielile 8-kuuse tammepuu istiku, mille nad tõrust kasvatasid ja mille me eelmisel nädalal pere juuresviibimisel Andrese maakoju valgusküllasesse ning turvalisse kohta ära istutasime. Tammeke on Danieliga täpselt sama vana, kuid oluliselt hapram ja pisem, seetõttu otsustasime, et tema heaolu ja pikaealisuse kindlustamiseks muretseme tammepoisile väikese võrkaia - et kaitsta noor haavatav taim talviste näljaste külaliste eest (jänesed, kitsed jne).

Tamm sai endale vahva mõõdukal kaugusel asuva naabri - Andrese õe lapse kastanipuu. Loodame, et neil on koos vahva kasvada! Toetagu nad üksteist sel pikal ja väljakutsete rohkel teekonnal...

Tamm sümboliseerib mitmetes kultuurides pikaealisust, tugevust ja püsivust. Sõbrad tutvustasid meile "röövkülvi" mõistet: et kui meil mingit konkreetset kohta pole, siis võib ka "vandaalitseda" ja mõnda avalikku kohta tamm ära istutada. Me mõtlesime, et Andrese pere koduõuel on sel ehk kõige parem ja turvalisem. Pealegi saab Andrese perekond meile lihtsamalt ja kerge vaevaga tamme kasvamise ja progressi osas uuendusi saata. See on väga erilise ja läbimõeldud tähendusega kingitus - väga liigutav oli väikest tammepoissi headelt sõpradelt vastu võtta! 

Kui nüüd tammedest üleüldiselt rääkida, siis sel puul on minu südames väga eriline koht. Lapsepõlvekodu asus tammesalus ja eemal majast, loomade karjamaal, oli kasvamas kümneid saja aasta vanuseid tammesid. Mäletan, kuidas need võimsad ja iidsed puud on alati koduõue kaunistanud ja me oleme nende varjus kasvanud, mänginud, aga ka nende võimsust kartnud ja austanud. 








Kommentaarid

  1. Nii lahe kink siia "võidab see kellel on surres kõige rohkem asju" maailma :)

    VastaKustuta
  2. Tammepuu on tõesti väga lahe kink! Me olime ka sellest väga liigutatud :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...