Otse põhisisu juurde

Eutanaasia teemal

Vaatasime eile ühte SBS'i dokumentaali eutanaasia teemal ja seoses sellega tekkisid mul mõned mõtted, mida tahtsin kirja panna. Kes veel ei ole kuulnud või ei tea, siis eutanaasia on halastussurm või surmaabi, mis on legaalne Belgias, Luksemburgis ja Hollandis. On veel kaks riiki maailmas (Jaapan ja Kolumbia), kus seadusandlus eutanaasia osas on ebamäärane, kõikides teistes maailma riikides on eutanaasia ja nii öelda "assisteeritud" enesetapp kriminaalselt karistatavad. 

Ma olen end alati üsna uuendusmeelseks pidanud. Siiamaani polnud eutanaasia temaatikasse süvenenud ning sellega kunagi pead vaevanud. Ma pole otseselt selle teenuse sihtrühm ja olen enda jaoks välja töötanud üsna pealiskaudse ja pinnapealse arvamuse, et neil kel seda hädasti vaja - tehku! Minu meelest on "tore" (imelik selliseid omandussõna nõnda morbiises võtmes käsitleda), et maailmas on eutanaasia teenust pakkuvaid riike ja et see kuskil seaduslik on...

Seni kuni nägin, kuidas need asjad Belgias TEGELIKULT käivad. Mingi pool riiki tahab ju assisteeritud enesetappu teha? Selle filmi peategelased olid järgmised: täies elujõus olev 80-aastane proua, kelle tütar oli kolm kuud tagasi teistpoolsusse läinud ja proua ei suutnud kuidagi leinaga toime tulla. Teiseks tegelaseks oli keskealine mees, kes oli kahe teismelise lapse isa. Ta kaotas oma elutöö: pank võttis tema farmi endale ja ta kannatas krooniliste peavalude käes. Lahenduseks tervisehädale: eutanaasia.  

Ma olin šokeeritud! Ma saan aru vähihaiged ja muud surmale määratud inimesed. Aga kuidas sa, perearstina, kirjutad välja surmasiirupi depressioonis vaevlevale inimesele? Kuidas mõõdad, kas tema kannatused on ikka väljakannatamatud ja elu pole enam elamist väärt? 

Need vestlused perearstiga, kus surmaotsus vastu võeti olid äärmiselt pealiskaudsed ja lühikesed. Läksid enamvähem polikliinikusse ja küsisid surmaabi. Keegi midagi sinult ei küsi, ei nõusta - määrad oma surmakuupäeva ja ei pea isegi perekonnale ning lähedastele teatama. Sest nad võivad ju sind ümber veenma hakata! 

Ma olen siiani hämmingus, et Belgias piisab vaid kolme perearsti "jah-ist". Ei ole mingi psühhiaatri ega muu valdkonna spetsialisti arvamust vaja. Veel üks asi, mis mind mõtlema pani oli see, et tegelikult puudub Belgias igasugune kontroll selle üle, kas inimene on eutanaasiat väärt või ei ole. On küll riiklik komisjon (mille eesotsas on inimene, kes aitas oma emal surra! Arvata on, mis vaadetega ta on), kes vaatleb igat juhtumit PÄRAST otsuse täideviimist. Et mis sellest kasu on? 

Mitte et ma oleksin eutanaasia vastane. Oh ei! Ma arvan, et nõnda liberaalsel kujul on see lihtsalt veidi ekstreemne. 

Kommentaarid

  1. "kõikides teistes maailma riikides on eutanaasia ja nii öelda "assisteeritud" enesetapp kriminaalselt karistatavad."

    USAs on osariike, kus "surmaabi" (physician's aided death) on okei: Oregon, Vermont, arvatavasti paar tükki veel.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Okei, ma nii üksikasjalikult ei tea jah ja seal saates mainiti, et neid riike on kolm, kus eutanaasia legaalne, igalpool mujal ebaseaduslik. USA on üldse üks veider maa, kus osariigiti võivad nagu öö ja päev olla, seadused seinast seina olla... :) Võtan teadmiseks!

      Kustuta
  2. Samamoodi peaks olema Šveitsis Zürichi kantonis minu teada eutanaasia lubatud. aga päris mõtlemapanev jutt sinult :S

    VastaKustuta
    Vastused
    1. šveitsi kohta olen kusjuures ise kuulnud, et kuskil miskit, aga ei teadnud täpselt. Beneluxi maad on maailmas eutanaasiaturismi poolest küll tuntud ;)

      Kustuta
  3. Hmm, kui kahju, et ma alles täna seda teksti lugesin (pole enam võimalik nii tihti blogisid lapata kui vanasti), oleksin saanud kohe Belgias käies sellest juttu teha ja uurida, mida kohalikud teavad ja arvavad.

    Ma olen sarnaselt sinuga eutanaasia poolt ja lõppkokkuvõttes võiks inimesel olla võimalus väärikalt "ära minna", aga et elujõulistele ja tervetele inimestele sellist võimalust pakutakse, on küll täiesti hoomamatu. Tahaks ka seda saadet näha. Kui sul juhuslikult saate nimi meeles on, palun anna teada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei tea, kas sa seda väljaspool Austraaliat näed ja kas see on täismahus veebis üleval, aga saade peaks olema aadressil http://www.sbs.com.au/news/dateline/story/allow-me-die
      Mina olen eutanaasia poolt, aga minu meelest võiks see asi veidi reguleeritum olla... :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...