Otse põhisisu juurde

Näide väga agressiivsest müügist

Järjekordsel katsel pääseda Bangkoki uhkeima vaatamisväärsuse Wat Phra Kaeosse ja Suurde Paleesse, tülitasid meid poole tee peal maisi-naised, kes surusid meie kättesse maisipakke, et me viskaksime need parki kogunenud tuvidele.Tüüpiline väljapressimise näide, ma ei saa aru, kuidas me seda läbi ei näinud.

Ütlesime küll, et ei ole tuvide toitmisest huvitatud, aga järjekindlad naised surusid nii mulle kui ka Andresele pihku 3 pakki tuvitoitu. Mis meil siis muud üle jäi, kui
visata need sööta oodanud tuvikarjale ja oma käed nendest pakkidest vabastada. Naise sõnul pidi see tuvide toitlustamine ka õnne tooma. Teavasti on maailmas nii, et kõik asjad, mis toovad õnne, maksavad tavaliselt. Nii oligi.

Pärast seda, kui olime selle rituaali sooritanud ja kumbki kolm pakki lindudele maha visanud, hakkasid naised meie käest selle eest raha välja pressima. "One fifty," ütles üks naine. Kui aga Andres hakkas sobilikke münte otsima, parandasid naised ennast ja ütlesid hoopiski one hundred fifty. Selle peale läksime me mõlemad endast välja: mis mõttes, te surute meile mingit tuvitoitu vastu tahtmist ja siis tahate selle eest 150 bahti (50 krooni)? Me ei olnud ju sellest tuvide toitmisest huvitatud.

Konflikt kohalike maisi-naistega lahenes nii, et Andres kehtestas ennast ja ütles, et me ei kavatse teile selle eest maksta ja me jalutasime lihtsalt minema. Naised muidugi üritasid meid jälitada, aga nad said aru, et kurjade mittekohalikega ei tasu tüli norida.

Nii agresiivselt pole mulle kunagi ühtegi asja müüdud. Hea, et mu on reisikaaslaseks on Andres, kes on üsna hea enesekehtestaja. Ma kardan, et üksinda olles ei oleks ma suutnud kolmele maisi-naisele vastu hakata.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Beebi Daniel passipiltide seeria