Riias sajab vihma ja lennujaama kohviku teenindaja sõimab meid vene keeles idiootideks, kui me võtame mugavate pinkidega laua, milles ta enne meie sinnasaabumist menüüsid kohendas. Söögiisu läheb automaatselt üle. Samas kõht koriseb.
Berliini lennuni on jäänud vaid pool tundi. Näljatunde tõttu otsustame siiski olemasolevate lattide eest süüa osta (ja teadmisega, et Airbaltic nagu nii süüa ei paku) ja tellime kaks püreesuppi, mille väärtuseks on 70 krooni. Majanduslangus pole Läti hindasid muutnud.
Kontrollime oma käsipagasit: ega juhuslikult pole selles mõnda terariista, relva ega muud keelatud vahendit. Polnud. Endalegi üllatus. Eelviimati kui Riiast lendasin pidin pea kogu oma varanduse prügikasti viskama.
Airbalticu lend Berliini on nagu bussisõit Kapa-Kohilast Viljandisse. Liinikas. Berliinis passime neli tundi lennujaamas, põhiliselt tegeleme inimeste vaatamisega.
Saame Airberlini lennukisse, mis lendab Bangkoki- samasugusesse nagu lendasin Vladivostokist Moskvasse ehk siis Airbus A330-sse.
Andres räägib mulle, et iga lennukompanii otsustab ise, kui palju istmeid ja kui tihedalt ta neid paneb. Minu põlved on praktiliselt teises istmes kinni. Ja minu pikkuseks on 1.70. Asiaate on lennukis valdav vähemus.
Kõht koriseb. Väsitav ja tegevuserohke päev on tekitanud näljatunde.
Lend tundub suhteliselt rotikas, meie viimasest söömisest on möödunud umbes 6 tundi, ennustame ja teeme panuseid sellele, kas Airberlin annab 10tunnise lennu jooksul süüa või mitte. Andres arvab, et saab ööpäev söömata olla küll. Aga siis peaks vähemalt jooma!
Airberlini saksa tüdrukud jagavad Hiinas tehtud vidinad- silmaklapid, universaalse suuruse ja värviga sokid, kõrvatropid ja minihambahari. No, kui nad juba seda jagavad...ehk annavad süüa ka, ennustavad korisevate kõhtudega reisijad.
Läheb veel aega. Oleme olnud õhus juba kaks tundi ja lendame Ukraina kohal. Kuskilt tulevad toidulõhnad. Saksa tüdrukud jagavad jooke- esimesel ringil ei saa keegi tasuta veini.
Lõpuks tulevad ka toidud. Valime taimetoidulise pasta, välistades sellega kana-kartuli söömist.
Kõht lõpetab korisemise. Organism hakkab seedima ja silmad vajuvad vaikselt-vaikselt kinni. Üksteise järel kustuvad reisijate kohal tulukesed..
Ärkan enne hommikusööki. Parem jalg on ära surnud, mõtlen vahekäigus sirgeks tõmbamise peale. Jälgin kaasreisijaid, keegi ei tee nii. Otsustan järgida üldetiketti.
Jalg on surnud, kael on kange ja ei paindu. Kõht jälle koriseb! Oleme õhus veel 2 tundi ja lendame parasjagu India kohal. Tai juba paistab. Vähemalt arvutiekraanil.
Sööme hommikusöögi ära ja piloot ütleb, et 45 minuti pärast maandume. Väljas pidavat olema 26 kraadi.
Maandume, siis maandume, mõtlen.
Maandumine on lendamise juures üks kõige ebameeldivam etapp, seega tuleb mul sisse väike paanikavärin, mis möödub alles pärast seda, kui lennuk on Bangkoki lennujaamas kõigi oma telikutega maa peal.
Nagu ikka tuleb väike paanikavärin sisse ka passikontrollis. See on alati nii. Kuigi ma tean ja olen kindel, et mul on kehtiv pass, hakkab mu pea genereerima igasuguseid vandenõuteooriasid- äkki mind ei lubata maale, äkki mu käsipagas on liiga suur ja äkki ma olen kultuurile ebasobivalt riides. Annan passi, naeratan kaamerasse, Tai ametnik lööb templi passi. Minek.
Nüüd oleme mõlemad kõigi oma jäsemetega Tais.
Kommentaarid
Postita kommentaar