Otse põhisisu juurde

Meie džungliretk arvudes

Sääsehammustusi- nii umbes 10 minul, 0 Andresel (Loodan, et ükski polnud malaariaga!)
Sipelgapuremisi- umbkaudu 10, Andresel ligikaudu 0,5
Kriimustusi- lugematu hulk, Andresel ka mõni üksik (Loodan, et need miniokkad minu vasakul käel ei lähe mädanema!)
Puuke- 9 puuki, 1 minu jala sees ja 7 minu pluusi peal, 1 Andrese peal ronimas (Loodan, et puuk polnud entsefaliitne!)
Ville- täpselt kaks, mõlemad minul (Villid paranevad, ma tean)
Väänamisi- peaaegu üks, minul

Ennetuslik osa: Organismis on olemas a-hepatiidi vaktsiin, mida süstisime teineteisele enne reisi otse lihasesse. Reisikotis olemas ka malaariatabletid, mida pole me veel võtma hakanud.

Naised on nõrgem sugu, see on juba ammu teada. Siinkohal tekib aga paratamatu paradoks: kui meie oleme nõrgem sugu, siis miks putukad ründavad just nõrgemaid? Võiks pureda ju ikka tugevamaid. Neil on kindlasti parem veri.
Me matkasime džunglis koos ühe Hollandi tüdruku ja tema Iisraelist pärit poiss-sõbraga.
Kui Andrest ja Hollandi tüdruku Natalie kutti (tema nimi oli miskit Ori, i-d hääldatakse pikalt) ei puutunud ükski sääsk, prussakas, sipelgas, siis meie, vastupidiselt oma kuttidele, olime kõikide võimalike putukate poolt ära näritud. Vaatamata sellele, et olime ennast üle kallanud kaitsevahenditega, mis peaksid putukaid eemale peletama.

Need kaitsevahendid ei töötanud. Ma ütlen nüüd pärast seda reisi veelgi veendunumalt, et ma ei salli ühtegi putukat (isegi armsaid lepatriinusid ja nunnusid mesimummusid, kes mett toodavad). Minu pärast võiksid nad kõik olemata olla ja Jumala toiduahel veidikene teistmoodi koostatud.
Andke mulle andeks, te kõik putuka-maanid.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Maailm vajab uraani

Võimatult uskumatu, kuidas ma suudan enda peale närvi minna. Täiesti endast välja iseenda peale. Kellegi kõrvalise abita. Miks ma sellest uraani teemalise kirjutise sissejuhatuses kirjutan? Võib olla sellepärast, et uraan riimub hästi Iraaniga. Ja see on minu praegune emotsioon. Ahjah, oleks peaaegu Iraagi ka ära unustanud. Keeruline ajalugu neil, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõndasid asju teada. Muutusin enda peale kurjaks, et pole mõnede teemade vastu huvi tundnud ja olen lasknud mingitel imelikel pealiskaudsetel uudistel endale ajupesu teha. Nüüd on mul olemas mõned Iraagi-Iraani ajaloo allikad, artiklite kokkuvõtted ja kõik muu vajalik Iraani-Iraagi teemaga kurssi viimiseks. Ma juba tean midagi! Rääkides nüüd aga keemilisest elemendist järjenumbriga 92, mida kaevandatakse Darwini lähedalasuvas Kakadu rahvuspargi Ranger Mine´s ja mis kannab nime uraan ja mis riimub Iraaniga, siis võiks öelda...et Austraalias on seda palju. Koguni nii palju, et Austraalia on maailmas uraani ...