Darwini lugu, lugu Darwinist

Oleme nüüd paar päeva Darwinis elanud. Kliima polegi kõige hullem, kuigi paljud hirmutasid meid enne siia tulekut, et Darwinis on praegusel ajal väga paha. Seltskond on mõnus. Kliima määrab vähe. Kuumust on keskmiselt ikka üle 30 kraadi, niiskust õhus on rohkelt, aga üldiselt on ikka poolpilves ja päike ei paista otselagi pähe. Meile sobib.

Väljas pole väga jõudnud ringi käia ja seega ei saa ikka veel vastata Märdi küsimusele, kuidas ja kas üldse tähistatakse Darwinis Charles Darwini sünniaastapäeva. Lubame lähiajal siinse sotsiaalse eluga kurssi viia ja ehk isegi Darwini mõnedest üritustest osa võtta.

Linn tundub suure ja elavana võrreldes teiste nähtud alevikega. Lääne-Austraalias ringi sõites oli vahepeal 300 km raadiuse ulatuses kõige suuremaks asulaks tee äärde jääv roadhouse, kus auto sai kütust ja juht tasuta kohvi. See tasuta kohvi süsteem on austraallastel väga hea, sest vahemaad on pikad ja juhid kipuvad magama jääma. Aga "Free Coffee For Driver" silt meelitab juhte korraks aega maha võtma.
Ei tea, kas siinne maanteeamet toetab mingil määral kohvikute tasuta kohvi süsteemi? Andres igatahes kasutas seda tasuta kohvi võimalust päris tihti.
Minul pole probleemi, sest kohvi ma nagu nii ei joo.

Inimesed, kellega oleme reisi ajal suhelnud, küsivad peaaegu alati kahte asja: kas tülitsete palju ja kuidas rahadega lood on?

Nüüd oleme Andresega kaks kuud koguaeg ninapidi koos olnud. Nädal aega autos, nädal aega väikeses hostelitoas, mitu nädalat Tais, Malaisias. Koguaeg koos. Okei, wc-ja vannitoa toimetusi teeme ikka eraldi. Või vähemalt proovime eraldi teha. Vahepeal on olud nii kitsad olnud, et..

Aga muidu koguaeg koos. See ei ole lihtne. Mitte, et ma ei armastaks seda meest. Täiega armastan ja kuidas veel, aga vahepeal on igaühel meist oma aega vaja. Kõige hullem on vist see, et meil ei ole väga tülisid olnud. Mõned minu hommikused pahad tujud ja tema udu-olemised tekitavad mõnikord mõttetut nääklemist, aga ei midagi suuremat...

Darwinisse jõudmiseni. Selline autoga tuhandeid kilomeetreid sõitmine on vahva ja tore, aga pärast üheksat päeva olid kaelad kanged ja meie kehad-vaimud täielikult kurnatud. Tema võttis sihtkohta jõudmisel närvide lõõgastamiseks viskit ja mina võtsin natuke lahjemaid jooke.. Emotsioonid keesid üle, närvid andsid järele. Karjusime teineteise peale, olime teineteise suhtes vaimselt-füüsiliselt vägivaldsed.

Ma otsustasin mõistust-südant värskendava jalutuskäigu teha. Pidasime ennast arukateks inimesteks, aga..
Ühtäkki avastasin ma ennast kell kolm öösel Darwini linna peal hulkumas silmad pisaraid täis, hinges kurjus ja pettumus ja noored aborigeeni kutid mul järel kõndimas. Ja ei sõbrannat, õde, ega ema minu kõrval.

Pärast veidi ohtlikku tänava-olukorda tuli mõistus koju ja hiilisin vaikselt korterisse. Ema, kui sa vaid teaksid, kuidas ma janunesid su naiseliku nõuande järgi!
Aga pärast seda suurt tüli on asjad paremuse suunas läinud ja suur armastus on tagasi.

Rahast räägin järgmisel korral, sest Andres ja Raul meisterdavad liiga head õhtusööki ja ma ei tahaks sellest ilma jääda.

Uudisteks veel nii palju, et Andres kaalus ennast täna ühes kaubanduskeskuses ja ütles, et kaalub 6 kilo vähem, kui Eestist lahkudes.