Otse põhisisu juurde

Jõulud troopikas: must huumor ja valge viin


Väljas on viimastel päevadel olnud stabiilselt hajus pilvisus ja kraade alati üle 30.
Isegi öösel on miinimumtemperatuuriks +25 kraadi.

Oleme selle troopikaga ära harjunud ja ka keha saab sellest kõigest aru, et tingimused on teistsugused.
Eile, kui ülemise korruse iirlased ballaade joristasid, oma laulu järgi tantsu vihtusid ja alkoholi hävitasid ja meie õues laua taga rahumeelselt istusime ja juttu rääkisime, pidin eriti agaralt oma higi kühveldama. Higieritus oli enneolematult aktiivne.
Hoolimata sellest, et kell oli juba kõvasti üle kesköö.
Öö ja päev olid kohad ära vahetanud.

Sellistes ilmatingimustes on võimatu normaalseid jõule pidada.
Sellel aastal erinevatelt teistest jõulu-aastatest suutsin ma ülesöömist vältida. Enne, kui juurviljagarneeringuga veis, hapukoorega Eestis toodetud heeringas, värske kurgi-tomati salat, ahjukartul, Poola hapukapsas ja Eesti viin lauda jõudsid, olin ma pea pudel mullivett endale sisse kallanud. Mullivesi, raibe, võttis maos palju ruumi ja teised sinna pääsejad pidid kitsikusega leppima. Muud neil üle jäänud. Samas on täis-kõhus alati ruumi ühele kilole mandariinidele.

Jõuluvana oli sellel aastal väga lahke ja tõi mulle punase kuninganna krooni, Sprite huulepulga ja Durexi kondoomi. Ma olen väga rahul.
Ja täname neid, kes külmalt maalt meile jahedat tuult ja häid soove saatsid. Me veel peame teid meeles!

Olümpiamängudel heidab Poola vasaraheitja vasara staadioni piiridest välja. Kommentaatorid on kõik šokeeritud poolaka vasaraheitest, jooksevad pan-vasaraheitja juurde ja küsivad kommentaari, et kuidas õnnestus teha selline heide. Pan-vasaraheitja ütleb:"Kui oleks sirp olnud, oleksin ma selle veel kaugemale visanud."

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Maailm vajab uraani

Võimatult uskumatu, kuidas ma suudan enda peale närvi minna. Täiesti endast välja iseenda peale. Kellegi kõrvalise abita. Miks ma sellest uraani teemalise kirjutise sissejuhatuses kirjutan? Võib olla sellepärast, et uraan riimub hästi Iraaniga. Ja see on minu praegune emotsioon. Ahjah, oleks peaaegu Iraagi ka ära unustanud. Keeruline ajalugu neil, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõndasid asju teada. Muutusin enda peale kurjaks, et pole mõnede teemade vastu huvi tundnud ja olen lasknud mingitel imelikel pealiskaudsetel uudistel endale ajupesu teha. Nüüd on mul olemas mõned Iraagi-Iraani ajaloo allikad, artiklite kokkuvõtted ja kõik muu vajalik Iraani-Iraagi teemaga kurssi viimiseks. Ma juba tean midagi! Rääkides nüüd aga keemilisest elemendist järjenumbriga 92, mida kaevandatakse Darwini lähedalasuvas Kakadu rahvuspargi Ranger Mine´s ja mis kannab nime uraan ja mis riimub Iraaniga, siis võiks öelda...et Austraalias on seda palju. Koguni nii palju, et Austraalia on maailmas uraani ...