Arvuti oli kuskilt endale suguhaiguse saanud ja suuremate kahjude ennetamiseks tegelesin pool tänast hommikut viiruse kõrvaldamisega arvuti intiimsetest piirkondadest.
Sattusin lihtsalt Windows Task Manageri protsesse üle kaema ja rahumeelselt muude vajalike programmide hulgas jooksis ka üks troojake, keda kohe muidugi märgati. Võttis teine liiga palju ressursse võrreldes teiste programmidega.
Foorumitest lugesin, et see viirus (ei mäleta täpselt enam kahjuri nime) levib USB-aukude, mälupulkade ja muude arvuti külge pandavate jubinate kaudu. Ja kui ta on juba kord arvutisse pääsenud, hakkab ta meeletu kiirusega erinevatesse kaustadesse paljunema.
Arvutil on kokku kolm auku, eks ta nendest ühe kaudu oma haiguse saigi.
Nii palju siis juhuslikust armastusest.
Kui me autoga mööda Austraalia teid kihutasime, oleks Andres peaaegu ühele armunud kurele otsa sõitnud. Ta oli selline halli värvi- täpselt nagu vihmase ilma Austraalia ja kui ma poleks teda märganud ja ümbruskonnast eristanud, oleksime tõenäoliselt sellest lollikesest üle pannud.
Andres jäi viimasel hetkel pidama, sest ma hõikasin, et kurg on tee peal. Jäime napilt enne tema keha seisma.
Kurg kummardus, nagu oleks peatamise eest tänanud, kohendas oma stressist turri läinud sulgi ja jooksis emasele (loomariigis on üldiselt ikka nii, et isased jooksevad emastel) järgi. Tema emane oli juba teisel pool asfaltteed.
Me tulime autost välja ja jäime nende kurameerimismängu pealt vaatama.
Väliste tunnuste põhjal tundus, et mõlemad on sillas teineteise eksistentsist. Õnnelik ellujääja oli edevam ja kirevam, teine kurg oli veidi häbelik, alalhoidlikum, " sa meeldid mulle küll, aga et päris kohe kätte ka ei anna" tüüpi.
Emane põgenes ülemeeliku isase eest, isane sai emase põgenemisest motivatsiooni juurde ja hüppas tähelepanu püüdmiseks ning mulje avaldamiseks veelgi kõrgemale, tegi veelgi kõvemat häält, iga lükke tagant kohedas ta oma sulgi. Isane püüdis ikka ilgelt uhke ja kõva mees välja näha, aga seda oli kaugele näha, et selles maailmas oli tal ainult üks nõrkus: tema emane. Nii nad seal kurameerisidki ning nende organismides möllasid erinevad keemilised ühendid, mis tekitasid lõpuks selle "õnnetunde".
Nüüd, mõned päevad hiljem, tundsin enda organismis mingit kõditavat tunnet. Kõdi on varvastest peanupuni, öösel ja päeval, istudes ja kõndides, raamatut lugedes, kirjutades, unistades, süüa tehes.
Pärast mõnda aega selle tunde tundmist märkasin seaduspärasust, et "see tunne" läheb tugevamaks, kui minu läheduses on Andres.
Kuna oleme viimastel kuudel koguaeg ninapidi koos olnud, siis ei ole ammu igatsust tundnud.
Nüüd, kui kehas on "kõdi", on temata isegi kümme minutit raske olla. Tahaks muudkui koguaeg voodis lebada, ta silmadesse vaadata ja kallistada-suudelda ja rääkida-rääkida-rääkida.
Täitsa imelik on see loodus. Ma arvan, et ma olen praegu nagu see hajameelne, "minu maailmas oled ainult sina", armunud kurg.
Sattusin lihtsalt Windows Task Manageri protsesse üle kaema ja rahumeelselt muude vajalike programmide hulgas jooksis ka üks troojake, keda kohe muidugi märgati. Võttis teine liiga palju ressursse võrreldes teiste programmidega.
Foorumitest lugesin, et see viirus (ei mäleta täpselt enam kahjuri nime) levib USB-aukude, mälupulkade ja muude arvuti külge pandavate jubinate kaudu. Ja kui ta on juba kord arvutisse pääsenud, hakkab ta meeletu kiirusega erinevatesse kaustadesse paljunema.
Arvutil on kokku kolm auku, eks ta nendest ühe kaudu oma haiguse saigi.
Nii palju siis juhuslikust armastusest.
Kui me autoga mööda Austraalia teid kihutasime, oleks Andres peaaegu ühele armunud kurele otsa sõitnud. Ta oli selline halli värvi- täpselt nagu vihmase ilma Austraalia ja kui ma poleks teda märganud ja ümbruskonnast eristanud, oleksime tõenäoliselt sellest lollikesest üle pannud.
Andres jäi viimasel hetkel pidama, sest ma hõikasin, et kurg on tee peal. Jäime napilt enne tema keha seisma.
Kurg kummardus, nagu oleks peatamise eest tänanud, kohendas oma stressist turri läinud sulgi ja jooksis emasele (loomariigis on üldiselt ikka nii, et isased jooksevad emastel) järgi. Tema emane oli juba teisel pool asfaltteed.
Me tulime autost välja ja jäime nende kurameerimismängu pealt vaatama.
Väliste tunnuste põhjal tundus, et mõlemad on sillas teineteise eksistentsist. Õnnelik ellujääja oli edevam ja kirevam, teine kurg oli veidi häbelik, alalhoidlikum, " sa meeldid mulle küll, aga et päris kohe kätte ka ei anna" tüüpi.
Emane põgenes ülemeeliku isase eest, isane sai emase põgenemisest motivatsiooni juurde ja hüppas tähelepanu püüdmiseks ning mulje avaldamiseks veelgi kõrgemale, tegi veelgi kõvemat häält, iga lükke tagant kohedas ta oma sulgi. Isane püüdis ikka ilgelt uhke ja kõva mees välja näha, aga seda oli kaugele näha, et selles maailmas oli tal ainult üks nõrkus: tema emane. Nii nad seal kurameerisidki ning nende organismides möllasid erinevad keemilised ühendid, mis tekitasid lõpuks selle "õnnetunde".
Nüüd, mõned päevad hiljem, tundsin enda organismis mingit kõditavat tunnet. Kõdi on varvastest peanupuni, öösel ja päeval, istudes ja kõndides, raamatut lugedes, kirjutades, unistades, süüa tehes.
Pärast mõnda aega selle tunde tundmist märkasin seaduspärasust, et "see tunne" läheb tugevamaks, kui minu läheduses on Andres.
Kuna oleme viimastel kuudel koguaeg ninapidi koos olnud, siis ei ole ammu igatsust tundnud.
Nüüd, kui kehas on "kõdi", on temata isegi kümme minutit raske olla. Tahaks muudkui koguaeg voodis lebada, ta silmadesse vaadata ja kallistada-suudelda ja rääkida-rääkida-rääkida.
Täitsa imelik on see loodus. Ma arvan, et ma olen praegu nagu see hajameelne, "minu maailmas oled ainult sina", armunud kurg.
Kommentaarid
Postita kommentaar