Otse põhisisu juurde

Üks neljandik on 25%

Algamas on uus päev ja meil on ees uued avastused. Meie avastused pole võrreldavad keskaja avastajate avastustega ja selle tähtsusega kogu ülejäänud maailmale. Mingit moodi tähendust kannavad need avastused ikka.

Võtsime eile autos klaasikese (õigemini oleks plastmasstopsikese) punast pakiveini, mis oli oluliselt soojem, kui toatemperatuuri kraadide juures ja naersime, et kui Aasias saime endale 300 krooni eest lubada täiesti luksusliku hotellitoa hommikusöögiga ja internetiga, siis Austraalias on nii, et saame sama raha eest piiratud ruutmeetritega muruplatsi, kuhu peale ööseks auto parkida. Selline hinnavahe. Miks küll?

Eile ööbisime Austraalia läänepoolseimas linnas Denhamis. 28 km kaugusel sellest linnas asub selline koht nagu Monkey Mia, mis on muidugi kõige turistikam koht üldse Lääne-Austraalias ja kus hommikuti kella 8-12 vahel toidetakse looduslikke delfiine. Delfiinid ei ütle ette, mis kellaajaks nad sööma tulevad, aga mingi bioloogiline kell on neil ikka, sest nad tulevad Monkey Miasse alates kella 8-st. Nägime ka delfiine. Neil on juba selline heatahtlik nägu peas, mitte nagu hail. Seda viimast pole me veel isiklikult kohanud, aga kuulnud oleme temast palju.

Tänase öö veetsime nagu eelmise ja üle-eelmisegi autos. Auto parkisime Coral Bay karavanparki, mis omakorda asub Ningaloo mererahvuspargis. See pidi olema Lääne-Austraalia sukeldujate ja snorkeldajate paradiis. Suur ja pikk riff läheb mõnekümne meetri kauguselt kaldast. Eile käisime snorgledamas ka ja nägime mingit raid, kes ujus üsna madalal. Hea, et talle peale ei astunud.
Ujusime kaugemale ja sügavamale, aga võttis kuidagi kõhedaks. Kuigi teadsin, et selles kohas, kus ujusime, haisid ei tohiks olla (kaitsevõrk on ees!), siis ikka..vahepeal oli selline imelik tunne, kui keegi suurem sinu läheduses ujus. Täna proovime veelkord seda siinset mereelu uurida.

Kuna oleme viimaste päevade jooksul külastanud päris paljusid rahvusparke, otsustasime, et teeme endale rahvusparkide holiday passi. Iga sisenemine rahvusparki maksab 10 dollarit, aga 40 dollariga saab holiday passi, millega saab limiteerimata arvu rahvusparke külastada. Pass kehtib neli nädalat.


Lisaks sellele ostsime veel kärbsevõrgud. Nüüd käime kärbsevõrgud peas. Ja saame kauneid kohti nautida!

Praegu on 1100 km Perthist sõidetud. Üks neljandik on läbi.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Maailm vajab uraani

Võimatult uskumatu, kuidas ma suudan enda peale närvi minna. Täiesti endast välja iseenda peale. Kellegi kõrvalise abita. Miks ma sellest uraani teemalise kirjutise sissejuhatuses kirjutan? Võib olla sellepärast, et uraan riimub hästi Iraaniga. Ja see on minu praegune emotsioon. Ahjah, oleks peaaegu Iraagi ka ära unustanud. Keeruline ajalugu neil, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõndasid asju teada. Muutusin enda peale kurjaks, et pole mõnede teemade vastu huvi tundnud ja olen lasknud mingitel imelikel pealiskaudsetel uudistel endale ajupesu teha. Nüüd on mul olemas mõned Iraagi-Iraani ajaloo allikad, artiklite kokkuvõtted ja kõik muu vajalik Iraani-Iraagi teemaga kurssi viimiseks. Ma juba tean midagi! Rääkides nüüd aga keemilisest elemendist järjenumbriga 92, mida kaevandatakse Darwini lähedalasuvas Kakadu rahvuspargi Ranger Mine´s ja mis kannab nime uraan ja mis riimub Iraaniga, siis võiks öelda...et Austraalias on seda palju. Koguni nii palju, et Austraalia on maailmas uraani ...