Otse põhisisu juurde

Kängurudele meeldib musitada




Kommentaarid

  1. Oi kui vahvad:)
    Kas Vabariigi aastapäeva ka tähistasite?

    VastaKustuta
  2. üliarmsad, lihtsalt üliarmsad... vaatan siin teie pilte ja ei saa enam silmi nendelt kahejalgsetelt (või on nad ametlikult neljajalgsed, hmm?). huvitav, et nad on üpriski Muhu omade moodi ;)

    VastaKustuta
  3. Suurejooneliselt küll ei tähistanud. Pidasime EV, vanakest, meeles küll ja tõstsime tema terviseks lahjad klaasid.

    Kängurud olid tõesti megavahvad ja nii sõbralikud. Kui vahepeal võivad nad üsna ohtlikud olla, siis need konkreetsed olid väga sõbralikud, uudishimulikud ning neile meeldis mu nägu lakkuda. Kängurudel on nii mõnus pehme keel :) Ma igatahes sain mitu musi kängurult. Ja see pisike, see esimene, see võttis mul käest kinni. Ohh. Ma tegelikult satun igasugustest loomadest päris kiiresti vaimustusse. Teine elukas, kes mulle sügavat muljet avaldas oli minikiskja Quoll.

    Ma korraks jäin mõtlema, et missugused need Muhu omad on, aga siis tuli meelde, et sealses karmis kliimas on mõned säärased olendid kohastunud ja elavad täitsa täisväärtuslikku elu?

    VastaKustuta
  4. Kui veel mõtlema kipud, siis siin näeb neid pildis ka: http://www.jaanalind.ee/kanguru-tv/ Eks nad ikka üsna sarnased, Muhus ehk tiba väiksemad ja pelglikumad.

    PS! Ma satun isegi pildi järgi vaimustusse nendest Austraalia loomadest... Linnud on ka ilusad!

    VastaKustuta
  5. Eestlased on ikka..leidlikud!On kakkude ja metssigade TV ja ma ei olnud siiamaani känguru otse-eetrist veel midagi kuulnud. Aga on reality-showde ajastu ja ka känksid ei taha tasuta kuulsusest ilma jääda :)

    Käthe, sa oled ise üks vaimustav olend, sinust võib ka väga kergelt vaimustusse sattuda. Pead ikka oma hanged ja lumelabidad ja suusad sinnapaika jätma ja kuni veel liigesed terved, laia maailma ära tulema.
    Kodus jõuab veel olla küll ja küll. Ma vähemalt lohutan ennast nii. Ja oma meest ka vahel, kui tal koduigatsus tuleb.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Maailm vajab uraani

Võimatult uskumatu, kuidas ma suudan enda peale närvi minna. Täiesti endast välja iseenda peale. Kellegi kõrvalise abita. Miks ma sellest uraani teemalise kirjutise sissejuhatuses kirjutan? Võib olla sellepärast, et uraan riimub hästi Iraaniga. Ja see on minu praegune emotsioon. Ahjah, oleks peaaegu Iraagi ka ära unustanud. Keeruline ajalugu neil, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõndasid asju teada. Muutusin enda peale kurjaks, et pole mõnede teemade vastu huvi tundnud ja olen lasknud mingitel imelikel pealiskaudsetel uudistel endale ajupesu teha. Nüüd on mul olemas mõned Iraagi-Iraani ajaloo allikad, artiklite kokkuvõtted ja kõik muu vajalik Iraani-Iraagi teemaga kurssi viimiseks. Ma juba tean midagi! Rääkides nüüd aga keemilisest elemendist järjenumbriga 92, mida kaevandatakse Darwini lähedalasuvas Kakadu rahvuspargi Ranger Mine´s ja mis kannab nime uraan ja mis riimub Iraaniga, siis võiks öelda...et Austraalias on seda palju. Koguni nii palju, et Austraalia on maailmas uraani ...