Otse põhisisu juurde

Aasia esimene PL-sündroom

Eelmisel nädalal põdesime Andresega esimest korda Aasias PL-sündroomi. Kõigepealt tema paar päeva ja siis mina.
Nüüd ei teagi, kas saime oma sündroomi samadest toiduainetest või veest, aga see polegi enam oluline. Asi on põetud ja üsna kergekujuliselt. Üks kohalik tütarlaps ütlevat veel selle kohta, et kas me siis tõesti tahtsime Indoneesiast lahkuda seda põdemata? See PL-sündroom on ju samaväärne, mis Indoneesia rahva tervitus "Welcome to Indonesia" ja kui pole seda haigust läbi elanud, poleks nagu Indoneesias käinudki!

Aga oleme jah nüüd ka ametlikult Indoneesias käinud. Eks see mõnepäevaline haigus võttis jalad nõrgaks ja teadagi mille vedelaks, kuid pärast seda oleme jälle elukogenumad ja ei söö igas suvalises kohas. Muutusimegi liiga julgeks oma valikutes ja hakkasime arvama, et meie kõhud sallivad täpselt samasuguseid olulisid, mida kohalikudki.
Ettevaatlik tasub olla, sest üks asi on see, kui näed juuksekarvu ja praetud sipelgaid oma lõunaportsjonis ning saad need taldrikuäärele panna,  siis teine asi on see, mis jääb silmadele täiesti nähtamatuks ja mis võib sind seest päris pehmeks teha.
Igasugused bakterid.

Elukogenutena soovitame edaspidistele reisijatele vältida Indoneesia kraanivett.

Kommentaarid

  1. Kas te muidu proovisite seda kraanist tulevat ollust juua? Kui nii siis ma pean mis teil jalust nõrgaks võttis ;) Ku

    VastaKustuta
  2. Me ei proovinud seda kraanist tulevat ollust, aga aeg ajalt pesime sellega hambaid ja teatavasti nii võib ka endale nii mõnegi pisiku saada. Aga tegelikult ise arvame, et saime selle haiguse ühest aasiapärasest hommikusöögist, kus kanaliha oli ilgelt kahtlase välimusega..aga iial ei tea, võib olla hoopis Rinjani otsas, kui allikavett jõime..variante on palju.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Maailm vajab uraani

Võimatult uskumatu, kuidas ma suudan enda peale närvi minna. Täiesti endast välja iseenda peale. Kellegi kõrvalise abita. Miks ma sellest uraani teemalise kirjutise sissejuhatuses kirjutan? Võib olla sellepärast, et uraan riimub hästi Iraaniga. Ja see on minu praegune emotsioon. Ahjah, oleks peaaegu Iraagi ka ära unustanud. Keeruline ajalugu neil, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõndasid asju teada. Muutusin enda peale kurjaks, et pole mõnede teemade vastu huvi tundnud ja olen lasknud mingitel imelikel pealiskaudsetel uudistel endale ajupesu teha. Nüüd on mul olemas mõned Iraagi-Iraani ajaloo allikad, artiklite kokkuvõtted ja kõik muu vajalik Iraani-Iraagi teemaga kurssi viimiseks. Ma juba tean midagi! Rääkides nüüd aga keemilisest elemendist järjenumbriga 92, mida kaevandatakse Darwini lähedalasuvas Kakadu rahvuspargi Ranger Mine´s ja mis kannab nime uraan ja mis riimub Iraaniga, siis võiks öelda...et Austraalias on seda palju. Koguni nii palju, et Austraalia on maailmas uraani ...