Iga kord, pea iga päev, kui läheme kuskile õhtust, lõunat või hommikust sööma, piinavad mind süümepiinad, mida tunnen karjuva ebaõigluse tõttu, mis siin maailmanurgas valitseb ja mida mina oma siin olemisega veelgi toetan. Miks mina, töötu tudeng, saan lubada endale rohkem, kui täiskohaga seitse päeva nädalas töötav kohalik?
Euroopa kõige vaesem seljakotirändur saab lubada endale umbes 10-15 korda rohkem, kui üks keskmine indoneeslane. Viimase keskmiseks päevateenistuseks on heal juhul 2-3 USA dollarit. Keskmine päkker kulutab Indoneesias reisides päevas oma 20-30 dollarit. Milline kuristik on nende maailmade vahel..
Samal ajal saan aru, et tegelikult pole siin maailma osas rahal nii tähtis roll, kuna paljud suhted toimivad ikka veel naturaalmajanduslikel põhimõtetel. Selleks, et siin ellu jääda ja toime tulla ei peagi midagi teenima. On oma aed,mis annab aastaringselt saaki, on vihma ja tuule eest peavarju pakkuv hütt, ei ühtegi liisingu-ega laenulepingut ega muud kohustust. Kui endal kurke pole, kuid on hea tomatisaak, saab naabriga vahetust teha. Raha ei pea olema.
Hüti ehitamine ei ole ka kuigi keeruline, materjal on loodusest võtta ja maad on küll ja küll.
Kuigi kohalikud tulevad toime oma 50-100 dollariga kuus ja saavad elada inimväärset elu ilma rahata, siis ühe asja on nad hästi selgeks saanud: kui üks valge inimene saab lubada endale reisida teisele poole maakera, siis saab ta igal sammul kohalikke mõne tuhande või kümne või saja ruupiaga toetada. Kui ühelt poolt on kohalikest kahju, siis teiselt poolt tekitab mõrudat maitset suhu pidev kohalike poolt raha väljapetmine ja kerjamine.
Bali põhjaosas linnadest ja asulatest eemal looduses ringi tiirutades ühel täiesti ootamatul hetkel jooksis võsast välja kohalik 7-8aastane tüdruk. Ta jooksis rõõmsalt meie poole hüüdes "Hello, hello" ja säras nagu lõunane päike ekvaatoril, eriti rõõmustas teda minu kaelas rippuv fotoaparaat. Meieni jõudes võttis ta otsekohe fotografeerimispoosi sisse ja selgitas kehakeeles, et ta on huvitatud fotost vulkaani taustal. Kurja kahtlustamata tegin foto, mõtlesin veel, et eks nendele kohalikele külalastele meeldib ennast LCD-ekraanil näha. Tüdruk ei tahtnud aga pilti üldsegi näha. Pärast fotot pööras ta oma avatud pihud minu poole ja soovis oma teenistuse kätte saada. Andsime talle 1000-ruupiase, kuid see summa modelli ei rahuldanud ning oma pisikeste näppudega näitas ta meile, et peame talle 5 korda tuhat ruupiat maksma.
Valged inimesed Aasias tekitavad kõndiva dollarikoti assotsiatsiooni pea kõikide kohalike peades. Iga liigutus, teejuhatus, igasugune mittemateriaalne abi peab saama oma tasu. Enamjaolt hakkavad tasud 10 000 ruupiast.
Lähed mäkke, templisse, mingi ats kõnnib sinuga lihtsalt kaasa, pärast esitab arve giiditeenuse eest. Siin olles pead alati hoolikalt vaatama, kes sinuga kaasa tolgendab, sest vastasel juhul pead selle kaasa tolgendamise lõpuks kinni maksma. Ja asi käib peenel psühholoogilisel tasandil, sa ei märkagi seda, kuidas keegi on sinuga manipuleerinud ja oled niisama jälle mõnesse musta lõpmatusse auku raha annetanud.
Siin ma siis olengi. Ühelt poolt on kahju vaestest kohalikest, teiselt poolt ajab hinge mustaks, et kõik tahavad petta.
Valvas peab olema, kauplema peab koguaeg ja kõik see väsitab metsikult. Samas ilusad vaated ja kohad annavad kõigeks selleks vajalikku energiat.
Euroopa kõige vaesem seljakotirändur saab lubada endale umbes 10-15 korda rohkem, kui üks keskmine indoneeslane. Viimase keskmiseks päevateenistuseks on heal juhul 2-3 USA dollarit. Keskmine päkker kulutab Indoneesias reisides päevas oma 20-30 dollarit. Milline kuristik on nende maailmade vahel..
Samal ajal saan aru, et tegelikult pole siin maailma osas rahal nii tähtis roll, kuna paljud suhted toimivad ikka veel naturaalmajanduslikel põhimõtetel. Selleks, et siin ellu jääda ja toime tulla ei peagi midagi teenima. On oma aed,mis annab aastaringselt saaki, on vihma ja tuule eest peavarju pakkuv hütt, ei ühtegi liisingu-ega laenulepingut ega muud kohustust. Kui endal kurke pole, kuid on hea tomatisaak, saab naabriga vahetust teha. Raha ei pea olema.
Hüti ehitamine ei ole ka kuigi keeruline, materjal on loodusest võtta ja maad on küll ja küll.
Kuigi kohalikud tulevad toime oma 50-100 dollariga kuus ja saavad elada inimväärset elu ilma rahata, siis ühe asja on nad hästi selgeks saanud: kui üks valge inimene saab lubada endale reisida teisele poole maakera, siis saab ta igal sammul kohalikke mõne tuhande või kümne või saja ruupiaga toetada. Kui ühelt poolt on kohalikest kahju, siis teiselt poolt tekitab mõrudat maitset suhu pidev kohalike poolt raha väljapetmine ja kerjamine.
Bali põhjaosas linnadest ja asulatest eemal looduses ringi tiirutades ühel täiesti ootamatul hetkel jooksis võsast välja kohalik 7-8aastane tüdruk. Ta jooksis rõõmsalt meie poole hüüdes "Hello, hello" ja säras nagu lõunane päike ekvaatoril, eriti rõõmustas teda minu kaelas rippuv fotoaparaat. Meieni jõudes võttis ta otsekohe fotografeerimispoosi sisse ja selgitas kehakeeles, et ta on huvitatud fotost vulkaani taustal. Kurja kahtlustamata tegin foto, mõtlesin veel, et eks nendele kohalikele külalastele meeldib ennast LCD-ekraanil näha. Tüdruk ei tahtnud aga pilti üldsegi näha. Pärast fotot pööras ta oma avatud pihud minu poole ja soovis oma teenistuse kätte saada. Andsime talle 1000-ruupiase, kuid see summa modelli ei rahuldanud ning oma pisikeste näppudega näitas ta meile, et peame talle 5 korda tuhat ruupiat maksma.
Valged inimesed Aasias tekitavad kõndiva dollarikoti assotsiatsiooni pea kõikide kohalike peades. Iga liigutus, teejuhatus, igasugune mittemateriaalne abi peab saama oma tasu. Enamjaolt hakkavad tasud 10 000 ruupiast.
Lähed mäkke, templisse, mingi ats kõnnib sinuga lihtsalt kaasa, pärast esitab arve giiditeenuse eest. Siin olles pead alati hoolikalt vaatama, kes sinuga kaasa tolgendab, sest vastasel juhul pead selle kaasa tolgendamise lõpuks kinni maksma. Ja asi käib peenel psühholoogilisel tasandil, sa ei märkagi seda, kuidas keegi on sinuga manipuleerinud ja oled niisama jälle mõnesse musta lõpmatusse auku raha annetanud.
Siin ma siis olengi. Ühelt poolt on kahju vaestest kohalikest, teiselt poolt ajab hinge mustaks, et kõik tahavad petta.
Valvas peab olema, kauplema peab koguaeg ja kõik see väsitab metsikult. Samas ilusad vaated ja kohad annavad kõigeks selleks vajalikku energiat.
Kommentaarid
Postita kommentaar