Otse põhisisu juurde

Hea varas

Selgus, et vanasõna "ära hoia mune ühes korvis", järgimine ei ole alati efektiivne. Mõned päevad tagasi otsustasime riskide maandamiseks paigutada oma sularaha erinevatesse rahakottidesse. Eile, kui minu dongid olid otsa saanud ja ma Viktoria rahakotist lisa võtma hakkasin, tabas meid üllatus. Rahakott oli kuidagi eriti õhukeseks jäänud.
Nelja miljoni dongi asemel oli seal alles vaid kolmandik summast.

Kuidas küll selline asi juhtuda sai, kus ja millal? Oleme ju kursis, et vargused on Vietnamis igapäevased ja väga levinud. Et see nii professionaalseks on arenenud, me ei teadnud. Tõenäoliselt kasutavad Vietnami vargad kvantteooria edasiarendatud võimalusi ja raha ning väärtuslikud asjad lihtsalt haihtuvad turisti kotist ning ilmuvad siis jälle vargapoisi kotis uuesti.

Aga vargal oli süda olemas, sest ta jättis meile pea kolmandiku summast alles. Hea varas sedapuhku.

Meie endi poolt läbi viidud juurdluse käigus selgus, et vargus pandi toime kas hotellis või bussis, peatuse ajal. Tõenäolisem on hotelli variant, sest rahakott, kuigi seljakoti põhjas, riiete all, jäi sinna valveta kogu meie õhtusöögi ajaks. Tegu oli sooritatud äärmiselt kavalalt, sest kui ma ka kohe pärast vargust oleksin rahakotti kontrollinud, oleks seal ju kuigi palju raha alles olnud ja kes ikka kohe üle lugema hakkab.

Seda on küll igal pool ja mitmes erinevas vormis toonitatud, aga meie poolt veel kord Vietnamisse reisijatele soovitus. Kõik vähegi väärtuslik peab kogu aeg ihu ligidal olema, isegi hotelli, ega bussi ei tohi midagi hetkekski valveta jätta.
Tõenäosus on väga suur, et need asjad muidu haihtuvad.
 

Kommentaarid

  1. Pigem mitte headuses asi, vaid selles, et kui osa rahast alles jätta, siis varguse avastamise hetke kindlakstegemine raskem - tihtipeale kontrollib rahakoti tegelik omanik raha olemasolu vaid visuaalselt ja yle lugema ei hakka. Näituseks võtab uus omanik 10% matti ja mõnigi hooletum, kes rahaasju eriti täpselt ei jälgi, ei saa kunagi teadagi, et talt midagi yldse varastati.

    VastaKustuta
  2. Just nii see on, väga kavalalt sooritatud tegu. Kui tähelepanelikumalt lugeda, siis ma olen seda ka tekstis maininud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Maailm vajab uraani

Võimatult uskumatu, kuidas ma suudan enda peale närvi minna. Täiesti endast välja iseenda peale. Kellegi kõrvalise abita. Miks ma sellest uraani teemalise kirjutise sissejuhatuses kirjutan? Võib olla sellepärast, et uraan riimub hästi Iraaniga. Ja see on minu praegune emotsioon. Ahjah, oleks peaaegu Iraagi ka ära unustanud. Keeruline ajalugu neil, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõndasid asju teada. Muutusin enda peale kurjaks, et pole mõnede teemade vastu huvi tundnud ja olen lasknud mingitel imelikel pealiskaudsetel uudistel endale ajupesu teha. Nüüd on mul olemas mõned Iraagi-Iraani ajaloo allikad, artiklite kokkuvõtted ja kõik muu vajalik Iraani-Iraagi teemaga kurssi viimiseks. Ma juba tean midagi! Rääkides nüüd aga keemilisest elemendist järjenumbriga 92, mida kaevandatakse Darwini lähedalasuvas Kakadu rahvuspargi Ranger Mine´s ja mis kannab nime uraan ja mis riimub Iraaniga, siis võiks öelda...et Austraalias on seda palju. Koguni nii palju, et Austraalia on maailmas uraani ...