Otse põhisisu juurde

Inimesed on nagu raamatud

Mõned on sellised, keda ei suuda käest panna ja nende lugemist lõpetada, kes neelavad sind lehekülg lehekülje haaval, röövivad su elust tund tunni järel, uputavad endasse, täidavad sind erinevate tunnete ja mõtetega ja iga kord, kui oled ühe sellise raamatuga ühele poole saanud, tahad alustada sellega jälle otsast peale.
Mis sest, et mõned kohad hakkavad juba pähe kuluma.

Mõned on sellised, keda peab lugema, aga keda väga ei tahaks lugeda. Kohe üldse ei tahaks, aga peab.Need on sellised kohustusliku kirjanduse raamatud, keda paljud peavad headeks, sest nad on kuldne klassika. Võib aga juhtuda, et klassika osutub igavaks,kulunuks ja üsna tüütuks lugemiseks.

Siis on hästi turundatud ja rahva seas populaarsed raamatud- kireva kaanega, trükitud ilusale ja väärtuslikule mittepõlevale paberile. Tihtipeale sisutühjad, aga täidavad meelelahutuslikku funktsiooni ikkagi.

Mõned raamatud jäävadki igavesti tundmatuks ja kättesaamatuks- on nad siis kirjutatud võõras keeles, tähestikus või tundmatus vormis.
Ja sinna pole midagi parata. 

Kuigi elu jooksul tahad oma raamatukokku koguda vaid väärtuslikke ja tähendust omavaid raamatuid, kuid lõpuks koosneb see ikkagi pigem nendest raamatutest, kes on kuskilt soodsalt saadud, kellegi poolt sulle kingitud, kuskilt leitud või lennureisi meelelahutamiseks laenatud ja enda kätte unustatud. Kes nüüd su raamaturiiulil niisama tolmu koguvad ja ruumi võtavad.
Ja keda sa tõenäoliselt elus enam mitte kunagi ei ava...

Kommentaarid

  1. see on kõige parem blogipostitus, mida olen kunagi lugenud!

    head jätkuvat lugemisaastat! :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Maailm vajab uraani

Võimatult uskumatu, kuidas ma suudan enda peale närvi minna. Täiesti endast välja iseenda peale. Kellegi kõrvalise abita. Miks ma sellest uraani teemalise kirjutise sissejuhatuses kirjutan? Võib olla sellepärast, et uraan riimub hästi Iraaniga. Ja see on minu praegune emotsioon. Ahjah, oleks peaaegu Iraagi ka ära unustanud. Keeruline ajalugu neil, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõndasid asju teada. Muutusin enda peale kurjaks, et pole mõnede teemade vastu huvi tundnud ja olen lasknud mingitel imelikel pealiskaudsetel uudistel endale ajupesu teha. Nüüd on mul olemas mõned Iraagi-Iraani ajaloo allikad, artiklite kokkuvõtted ja kõik muu vajalik Iraani-Iraagi teemaga kurssi viimiseks. Ma juba tean midagi! Rääkides nüüd aga keemilisest elemendist järjenumbriga 92, mida kaevandatakse Darwini lähedalasuvas Kakadu rahvuspargi Ranger Mine´s ja mis kannab nime uraan ja mis riimub Iraaniga, siis võiks öelda...et Austraalias on seda palju. Koguni nii palju, et Austraalia on maailmas uraani ...