Inimesed on nagu raamatud

Mõned on sellised, keda ei suuda käest panna ja nende lugemist lõpetada, kes neelavad sind lehekülg lehekülje haaval, röövivad su elust tund tunni järel, uputavad endasse, täidavad sind erinevate tunnete ja mõtetega ja iga kord, kui oled ühe sellise raamatuga ühele poole saanud, tahad alustada sellega jälle otsast peale.
Mis sest, et mõned kohad hakkavad juba pähe kuluma.

Mõned on sellised, keda peab lugema, aga keda väga ei tahaks lugeda. Kohe üldse ei tahaks, aga peab.Need on sellised kohustusliku kirjanduse raamatud, keda paljud peavad headeks, sest nad on kuldne klassika. Võib aga juhtuda, et klassika osutub igavaks,kulunuks ja üsna tüütuks lugemiseks.

Siis on hästi turundatud ja rahva seas populaarsed raamatud- kireva kaanega, trükitud ilusale ja väärtuslikule mittepõlevale paberile. Tihtipeale sisutühjad, aga täidavad meelelahutuslikku funktsiooni ikkagi.

Mõned raamatud jäävadki igavesti tundmatuks ja kättesaamatuks- on nad siis kirjutatud võõras keeles, tähestikus või tundmatus vormis.

Ja sinna pole midagi parata. 

Kuigi elu jooksul tahad oma raamatukokku koguda vaid väärtuslikke ja tähendust omavaid raamatuid, kuid lõpuks koosneb see ikkagi pigem nendest raamatutest, kes on kuskilt soodsalt saadud, kellegi poolt sulle kingitud, kuskilt leitud või lennureisi meelelahutamiseks laenatud ja enda kätte unustatud. Kes nüüd su raamaturiiulil niisama tolmu koguvad ja ruumi võtavad.

Ja keda sa tõenäoliselt elus enam mitte kunagi ei ava...