Austraalia kontoritööl on väga omapärased kiiksud.
- Muidu pead esmaspäevast teisipäevani ametlikult riides käima, aga reedel võid kas või oma pidžaamas või jooksudressides tööle tulla. Paljud töökaaslased ohkavad neljapäeval kergendatult, et oh jess, homme saab teksad jalga tõmmata.
- Oma töökohal pole ma seda täheldanud, et depressioonis inimesi kuidagi teistmoodi koheldaks (ma tegelikult pole üldse täheldanud, et keegi võiks depressioonis olla), aga Andres rääkis oma töökoha kohta, et tema osakonnas töötab üks diagnoositud depressiooniga isik, keda koheldakse eriliselt. Kui tööd ei viitsi teha, siis ei pea, kui ei meeldi mingeid rutiinseid ja ebameeldivaid tööülesandeid täita, siis saab need töökaaslastele edasi delegeerida. Ja sellise inimese vallandamine on igati seadusevastane ja karistatav.
- Siis see türanni ära tundmise koolitus. Igal aastal on kohustuslik läbida türanni ehk riiukuke äratundmise koolitus ja sooritada lisandunud teadmiste põhjal test. Et kui sa terroriseerid töökaaslasi ja oled üldse vastik tülinorija, intrigant, võib sind seaduse alusel "korrale kutsuda". Minu töökaaslane tegi täna oma paar tundi seda koolitust iseseisvalt läbi ja muudkui ohkas, sest iga testi küsimuse õige vastus oli "inform your supervisor".
Töökeskkonnast võiks tegelikult väga pika-pika loo kirjutada, sest australlastelt on mida õppida ja meile eeskujuks tuua.
Aga kunagi hiljem.
Hmm... kas sulle tundub, et see keskkond on siis ka sõbralikum, kui meie oma? Et nendest õpetustest on kasu? Või on see pigem nagu enesekoolitus - et kuidas mitte olla halb kaastööline? Ma ei kujuta hetkel küll ette, et peaksin kellegi teise isiklike töösuhtumise probleemidega (või ka enda omadega) tegelema töö ajal. Millal siis tööd tehakse? :D
VastaKustutaTead, senise kogemuse põhjal arvan, et on sõbralikum, sest inimesed tööle tulles tulevad sinu juurest läbi ja pärivad, kuidas eelmine nv/õhtu/päev läks, suhteliselt personaalne lähenemine ja keegi ei jää märkamata-teretamata hommikul.
VastaKustutaSelle aja jooksul olen ma päris mitu korda meie osakonna juhatajaga niisama vestelnud ja ta ikka iga kord küsib, et kas ma olen õnnelik?
Kuigi hierarhiliselt, aga ka füüsiliselt asub inimene oluliselt kõrgemal (töötab kolmandal korrusel), siis leiab päevas igaühe jaoks aega.
Ja mind võeti väga kiiresti omaks :) Sellist kadedust pole ma märganud, et kui sa teed oma asju hästi ja seejuures kolm korda kiiremini kui teised, siis sinus nähakse potentsiaalset töökoha äravõtjat/ohustajat.
Ja teine asi, mis märkimist väärib on see, et ega suurt vahet ei ole, mis kultuuritaustaga organisatsioonis töötad, oluline on see, et organisatsiooniliikmned on õnnestunud mitte ainult erialaselt vaid ka isiklikus elus. Meil küll keegi mingeid ületunde ei tee ja ei nõua seda ka meilt, sest igaühel on kodu ja eraelu, kaaslane, kellega peab saama aega veeta :)
Muidu mul on hullult äge Itaalia päritoluga sub-ülemus (organisatsioonis kus töötan, see on päris bürokraatlik ja igal töötajal on oma boss), jõulude ajal toodi meile kingituseks päris palju erinevat sorti õlut ja üldse oli selline lahjem töögraafik. See sub-ülemus küsis minu pärisbossi käest, et kas Viktoria tohib töö ajal õlut juua. Lubati. Nii ta avas mulle õllesid (ainult kaks väikest) ja tõi töölauale :D