Otse põhisisu juurde

Austraalia kontoritöö: depressiivseid ei tohi vallandada ja intrigante tuleb trahvida

Austraalia kontoritööl on väga omapärased kiiksud. 
  • Muidu pead esmaspäevast teisipäevani ametlikult riides käima, aga reedel võid kas või oma pidžaamas või jooksudressides tööle tulla. Paljud töökaaslased ohkavad neljapäeval kergendatult, et oh jess, homme saab teksad jalga tõmmata.  
  • Oma töökohal pole ma seda täheldanud, et depressioonis inimesi kuidagi teistmoodi koheldaks (ma tegelikult pole üldse täheldanud, et keegi võiks depressioonis olla), aga Andres rääkis oma töökoha kohta, et tema osakonnas töötab üks diagnoositud depressiooniga isik, keda koheldakse eriliselt. Kui tööd ei viitsi teha, siis ei pea, kui ei meeldi mingeid rutiinseid ja ebameeldivaid tööülesandeid täita, siis saab need töökaaslastele edasi delegeerida. Ja sellise inimese vallandamine on igati seadusevastane ja karistatav. 
  • Siis see türanni ära tundmise koolitus. Igal aastal on kohustuslik läbida türanni ehk riiukuke äratundmise koolitus ja sooritada lisandunud teadmiste põhjal test. Et kui sa terroriseerid töökaaslasi ja oled üldse vastik tülinorija, intrigant, võib sind seaduse alusel "korrale kutsuda". Minu töökaaslane tegi täna oma paar tundi seda koolitust iseseisvalt läbi ja muudkui ohkas, sest iga testi küsimuse õige vastus oli "inform your supervisor".
Töökeskkonnast võiks tegelikult väga pika-pika loo kirjutada, sest australlastelt on mida õppida ja meile eeskujuks tuua.
Aga kunagi hiljem. 

Kommentaarid

  1. Hmm... kas sulle tundub, et see keskkond on siis ka sõbralikum, kui meie oma? Et nendest õpetustest on kasu? Või on see pigem nagu enesekoolitus - et kuidas mitte olla halb kaastööline? Ma ei kujuta hetkel küll ette, et peaksin kellegi teise isiklike töösuhtumise probleemidega (või ka enda omadega) tegelema töö ajal. Millal siis tööd tehakse? :D

    VastaKustuta
  2. Tead, senise kogemuse põhjal arvan, et on sõbralikum, sest inimesed tööle tulles tulevad sinu juurest läbi ja pärivad, kuidas eelmine nv/õhtu/päev läks, suhteliselt personaalne lähenemine ja keegi ei jää märkamata-teretamata hommikul.

    Selle aja jooksul olen ma päris mitu korda meie osakonna juhatajaga niisama vestelnud ja ta ikka iga kord küsib, et kas ma olen õnnelik?
    Kuigi hierarhiliselt, aga ka füüsiliselt asub inimene oluliselt kõrgemal (töötab kolmandal korrusel), siis leiab päevas igaühe jaoks aega.
    Ja mind võeti väga kiiresti omaks :) Sellist kadedust pole ma märganud, et kui sa teed oma asju hästi ja seejuures kolm korda kiiremini kui teised, siis sinus nähakse potentsiaalset töökoha äravõtjat/ohustajat.

    Ja teine asi, mis märkimist väärib on see, et ega suurt vahet ei ole, mis kultuuritaustaga organisatsioonis töötad, oluline on see, et organisatsiooniliikmned on õnnestunud mitte ainult erialaselt vaid ka isiklikus elus. Meil küll keegi mingeid ületunde ei tee ja ei nõua seda ka meilt, sest igaühel on kodu ja eraelu, kaaslane, kellega peab saama aega veeta :)

    Muidu mul on hullult äge Itaalia päritoluga sub-ülemus (organisatsioonis kus töötan, see on päris bürokraatlik ja igal töötajal on oma boss), jõulude ajal toodi meile kingituseks päris palju erinevat sorti õlut ja üldse oli selline lahjem töögraafik. See sub-ülemus küsis minu pärisbossi käest, et kas Viktoria tohib töö ajal õlut juua. Lubati. Nii ta avas mulle õllesid (ainult kaks väikest) ja tõi töölauale :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Beebi Daniel passipiltide seeria