Otse põhisisu juurde

7.jaanuar

Iga kord, kui ma hommikul Postimeest loen ja seal TTÜ reklaami näen, kuidas tudengist otse tippjuhiks saab, läheb mu hari punaseks. Eesti on minu meelest juba need ärikorraldajate ja tippjuhtide, kinnisvaramaaklerite jms faasid läbi käinud, aga lastele (sest keskkoolist tulnud on õiguslikus mõistes küll täiskasvanud, aga ikka veel täiega lapsed) tehakse ikka ajupesu, kuidas pärast bakat saad vägesid juhatama. Miks küll?
Haridus pole ainult äri minu meelest, aga ma olen p¤rs¤kukkunud idealist kah.

Muidu meil käed käivad ikka varrukast läbi ja hommikuti juuakse siin maal kohvi, teadmiseks laiema silmaringiga inimestele, et uputused pole üldse Melbourne´i kandis (üks üle Eesti riigi tuntud ajaleht kirjutas aastavahetusel, et üleujutused on Melbourne´i kandis) ja meil on hoopis suvine kuiv ilm. 

Vabal ajal planeerime nädalavahetusi ja riigipühasid kinni, seega, kui teil on planeerimisega probleeme, siis võite meie poole pöörduda küll. Planeerime teie aja nii kinni, et...
Praegu praktiseerime korralikku rutiini ja keha-hing on selle üle väga rõõmsad. 

PS!Nat Geo artikkel peagi täituvast (kunagi selle aasta jooksul) 7 miljardist on lugemist väärt!

Kommentaarid

  1. P.s Victoria State kannatas ka päris suurte üleujutuste käes detsembri kuus. Eriti just põhja-victorias. Lugesin just väikest artiklit Victoria äärmuslikust ilmas:)

    http://news.theage.com.au/breaking-news-national/heat-and-rain-vics-droughtbusting-year-20110105-19fve.html

    VastaKustuta
  2. Ma ei nimetakse neid muidugi üleujutusteks, eriti selles perspektiivis mis Queenslandis toimub ja NSW-s toimus, meie sõbrad farmerid Põhja-Victoriast ütlesid, et paaril päeval detsembris oli jah 50 cm vett tomatipõllul maas ja pidid käed rüpes istuma, aga sellega vähemalt sealkandis kogu üleujutus seisneski.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Maailm vajab uraani

Võimatult uskumatu, kuidas ma suudan enda peale närvi minna. Täiesti endast välja iseenda peale. Kellegi kõrvalise abita. Miks ma sellest uraani teemalise kirjutise sissejuhatuses kirjutan? Võib olla sellepärast, et uraan riimub hästi Iraaniga. Ja see on minu praegune emotsioon. Ahjah, oleks peaaegu Iraagi ka ära unustanud. Keeruline ajalugu neil, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõndasid asju teada. Muutusin enda peale kurjaks, et pole mõnede teemade vastu huvi tundnud ja olen lasknud mingitel imelikel pealiskaudsetel uudistel endale ajupesu teha. Nüüd on mul olemas mõned Iraagi-Iraani ajaloo allikad, artiklite kokkuvõtted ja kõik muu vajalik Iraani-Iraagi teemaga kurssi viimiseks. Ma juba tean midagi! Rääkides nüüd aga keemilisest elemendist järjenumbriga 92, mida kaevandatakse Darwini lähedalasuvas Kakadu rahvuspargi Ranger Mine´s ja mis kannab nime uraan ja mis riimub Iraaniga, siis võiks öelda...et Austraalias on seda palju. Koguni nii palju, et Austraalia on maailmas uraani ...