Minu prints

Eile pärast tööd ühele kohtumisele kiirustades ja enneaegselt kohale jõudes, leidis aset üks veider juhtum. Ootan siis pargipingil istudes kokkusaamist, kui kuskilt maa alt ilmub välja ligi 2 meetri pikkune, pikkade küüniste ja puntras juustega mees, vanust tal midagi 30-35 vahel. Hullumeelse pilguga, ise vist just prügikastist välja tulnud. Riided haisevad ja küünealused nii mustad, et minesta ära. 

(Vestlus toimub muidu inglise keeles, aga vahepeal ütlen mõningaid lauseid eesti keeles)

"Oo, printsess, kas sa oled vallaline?" kummardub ta minu ette ühele põlvele. Sirutab oma pikad käed minu suunas ja üritab mu kätt rabada.

"WTFAAA? Kas ma näen vallalise moodi välja?" üritan teda kortsus ja kurja näoga eemale peletada.

"Kui oled vallaline, siis tule mulle naiseks!Ma olen sind pikalt jälginud."

"Mida kuradit, ma ei ole vallaline" ütlen kõvasti eesti keeles, mööduvad inimesed vaatavad mind imelikult, sest mees tahab mu kätt suudelda.  

"Kuule, ole hea, kao ära! Mu mees saab väga kurjaks" tõukan ta eemale ja hakkan istumiskohast ära astuma.

"Mis su nimi on?"

"Pole tähtis."

"Palun ütle oma nimi. Ma olen su prints." 

"Kao ära. Aru ei saa või? Kao ära."

"Ma ei lähe enne, kui sa oma nime ütled."

"Viktoria. Jäta mind nüüd rahule."

"Oo, Viktoria Victorias. Su silmad on nagu teemandid, su suu on magus nagu mesi. Ma olen su saatus. Ma olen su prints. Palun tulle mulle naiseks (loeb luuletust, mida ma ei mäleta)."

"On idioot, kuradi takjas" ütlen vahepeal kõva häälega eesti keeles ja hakkan Andrese numbrit valima.

Tüüp nähes hirmu mu silmades jätab oma jonni ja ei järgne mulle enam. Hõikab veel järgi, et ta loodab, et mu mees pole pime. 

Nüüd ma siin mõtlengi. Et kas see oli minu saatus ja minu prints valgel hobusel?

Hea koll igatahes oli mu prints ja kuhu ta valge hobuse parkis?

Kas nüüd siis tuleb 122 aastat õnnetust?